Poleks uskunud ...

... aga tõsi ta on. Minu möödunudaastase orhideede hooaja peakangelane kannab tänavu Aasta Orhidee tiitlit. Teemaga seotud artikleid võib leida ajakirjast "Ööviiul" ja üllatus-üllatus, isegi Õpetajate Lehest. Esimene kogemus nimetatud taimega on mul pärit 1985. aasta suviselt Alemaa orhideedematkalt. Kusagil Vardi kandis sai mingile metsateele pööratud ja seal see esmatutvumine aset leidiski.
Aga Tuhala-kandi leiud? Need tulid mõni aasta hiljem. Kõigepealt tegin endale selgeks, mida otsida. Seejärel, kustkohast otsida ja ülejäänu oli juba nö. tehnika küsimus. Ah jaa, parasjagu püsivust ja natukene õnne peab ka olema. Hilisemal ajal olen loopealsetele, õhukese mullakattega kuivadele, iseloomuliku taimkattega aladele juhtudes ikka muuhulgas ka punase tolmpea järele pilku küünitanud, kuid asjata. Vahel küll on tekkinud tunne, et siin või seal võis teda mingil ajahetkel leiduda, praeguseks ajaks aga taimekoosluse muutumise (muutmise) tõttu hävinud.
Eestis on hetkeseisuga võimalik 35. aastal Aasta Orhideed valida. Ei julge oletusi teha, kas see arv muutub kasvamise või kahanemise suunas. Kahanemisest mõelda ei taha, kuigi üsna ära kadumise piiril on meil üsna mitu liiki. Näiteks rohekas õõskeel, püramidjas koerakäpp ja Ruthe sõrmkäpp. Uutest, seni avastamata liikidest on viimasel ajal täielik või osaline selgus käes kahe orhidee suhtes. Nendeks on Dactylorhiza praetermissa ehk eesti keeli lääne sõrmkäpp ja Dactylorhiza osiliensis ehk Saaremaa sõrmkäpp. Muide, seda sõrmkäpade teemat ma isiklikult eriti tõsiselt ei võta, sest meie arvukaima orhideede perekonnana annavad liigid omavahel hübriide, need omakorda segunevad omavahel ja teisenevad ka liigisiseselt paljudeks vormideks, teisenditeks, varieteetideks ja lihtsalt väärakateks. Nende määratlemine kaob pahatihti sügavale geneetika udukogusse ja sealt tõe välja selgitamine on bioloogiateaduse erinevate harude raamidesse jäädes kaelamurdev ülesanne. Mõnda vormi või teisendit leidub väga väikesel alal ja pole sugugi võimatu, et 50-70-ndate aastate soodevastase võitluse ohvriks võis sattuda ka avastamata liike orhideede sugukonnast, mis nüüd avastamata jäävadki.
Punane tolmpea on ikka üks koralik konkreetne asi ja igati hoidmist väärt. Otsige tema foto (mis pole just suurem asi) minu blogist altpoolt üles ja veenduge selles veelkord ise. Käesoleval aastal tahan selle liigi seisundi jälgimisele väärilisel määral aega pühendada.

Mõttelennu tiivul lähitulevikku

Tänavune talv on juba sellist mõõtu, et annab 60-ndate aastate alguspoole talvedega võrrelda. Olin tol ajal paras pätakas, aga tärkav loodusehuvi hakkas vaikselt, nagu öeldakse, välja lööma. Tänulik pean olema oma isale, kes mind kasvõi oma turjal mitmesuguste loodusnähtuste juurde viis. Ühest sellisest nähtusest, mis tema noorpõlves tavaline oli, armastas isa just talve lõpus jutustada. Kevadine suurvesi ja jääminek sellega koos. Vesi oli ulatunud "metsast metsani" ja jäälahmakad moodustanud jõesängis mitme meetri kõrguseid kuhjatisi. Otiveski sild olevat igal kevadel peale vee alanemist tõsist remonti nõudnud.
Tänavune talvelõpp lubab midagi sarnast oodata, sest jääl on paksust üle 50 cm ja lund... noh, teate isegi.
Paraku kardan, et sellist minevikus olnud vetetulva ei saa enam olema, sest Pirita jõe kanalit on Vaida juures süvendatud. Selle tagajärjel süveneb pidevalt ka ülesvoolu asuv loogeline jõesäng, mille täitmiseks ja üle kallaste ajamiseks ei jätku ilmselt sellestki lumekogusest. Igal juhul tahan tänavu kanuu suurvee kõrgperioodil Allika aasus vetevalda lükata.

Talvemasendus

Talv ei ole minu lemmikaastaaeg olnud mitte kunagi. Veel enam, ma vihkan talve. Vihkan just sellise lummemattunud ja väheinformatiivse pinna tõttu. Fantaasiat omava inimesena võin muidugi ette kujutada, et mida põnevat seal lume all kõike võib leiduda. Soodes-metsades haruldasi taimi, põldudel kultusekive, potikilde ja jahvekive. Kõike seda, millest mu mõttemaailm kosutust leiab. Paraku on see kõik minu jaoks lootusetult kadunud olekus ja välja, silma alla, käega katsuda ilmub alles tont teab, millal.
Tunnen, et olen talveunes. Ärkamiseks on suurt pauku vaja. Vähemalt väga suurt tulvavett. Eeldused on täiuslikult olemas. Antaks ainult jõudu ära oodata. On mida oodata. See ootus hoiabki veel elus. See asi seal vahtraoksal on minu lume kakk. Vahin teist igal hommikul ja õhkan lootusrikkalt. Sula ükskord juba ära, sunnik, sinu kadumine oleks esimene kevade tundemärk. Kakk kestab ja talv kestab. Kaua veel?

Sokusarved

Maastikul ringi kõndides võib vahel imelikke asju leida. Kui trehvan kusagil mõnda kondihunnikut, siis ei jäta otsimist enne, kui pealuud trehvan. Selline tava on mind rohkem kui ühe korra väärtusliku avastuseni viinud. Mullu suvel Paunküla kaiseala serval oli aga just see sarvedega sokukolju esimene, mis soiselt kraavikaldalt silma hakkas, veel enne muid jäänuseid. Loomulikult korjasin üles, vääristasin ära ja panin aluse peale seinale riputamist ootama.

Külaseltsi suur ettevõtmine

Mihklikuu 26. päev tõi Tuhalasse kokku rahvast lähemalt ja kaugemalt, et teha algust külakeskuse rajamisega. Muuhulgas tunti huvi ka Harjumaa teadaolevalt jämedaima - Jüriantsu kase saatuse vastu. Siin me siis olemegi ennast koormaks seadnud, et mainitud objekti juurde sõita. Pilt, mis kohapeal avanes, ei olnud rõõmustav. Vägev kasepuu, kelle ümbermõõt 2004. aastal 254 cm-ni küündis, oli viimase talve tormidele alla vandunud. Umbes 4 meetri kõrgune tüügas oli veel püsti. Kahju.

Ehitusplatsi puhtaks raadamise suurejoonelisust kajastab kõige ilmekamalt kõikmõeldava tehnika kaasahaaramine. Fotole jäänud mürisev masin polnud kaugeltki ainus, mis külameestel välja oli pakkuda.

Üritust asjakohase kõnega seekord sisse ei õnnistatud, sest keegi ei viitsinud teksti valmis mõelda. Küla aadlivapi motiividega sümbol toodi siiski pidulikult rahva ette.

Ja siis läks tööks lahti. Masinamehed käristasid-müristasid võsalõikajate, rohulõikajate ja saagidega. Ülejäänud vägi kandis raadatud võsa hunnikutesse. Fotole jäänud kärul ei olnud sündmusega muud seost kui võsast välja ilmumine. Kes ta sinna kunagi viis - ei tea.

Võsalõikajate kütusepaagid tahtsid täitmist. Õnneks olid bensiinikanistrite seltsi ilmunud ka termosed teega. Puhkepaus oli igati tervitatav.

Tõsine külamees ja tema masin kahevõitluses katkujuurega.

Järjekordne puhkepaus. Mõni on juba vestlusringis koha leidnud, mõni alles otsib teda huvitavat seltskonda.

Sellise pihl-enela padrikuga võitlusse astumiseks oli ikka tublisti julgust vaja. Pakuti välja, et ühele mehele oleks siin tööd pooleks aastaks. Õppinud meeste ja heade riistadega ei kulunud tervet tööpäevagi.

Tulemus !!!

Ega selle risuga muud tarka teha polnudki. Tuli otsa.

Tööpäeva lõppu jäi kroonima ehtsa Barbeque-auto kohale ilmumine. Lastiks tõeline maiuspala - otse Palamuselt kohale sõidutatud 60 kilone grillsiga. Kui lisada veel rõõmus tuju, rahulolu tehtud tööst ja mõningad promille tekitavad vedelikud, võis päevale joone alla tõmmata.

Niisugusena avanes mulle esmakordselt vaade Keava Suursaarele. Foto on tehtud kunagiselt Tarsi taluni viivalt taliteelt. See on üks suuremaid ja mitmekesiseima mikroreljeefiga rabasaari, mida olen kohanud. Omad puudused tal muidgi on. Ei leidnud neid, keda otsisin. Orhideesid. Miks - ei tea.



Paar kuivanud männijässi, taustal veidi metsasemad künkad ja ... üleüldine roheline tühjus. Just selline näeb välja minu lemmikmaastik. Mitte kunagi ei põlga ma ära mis iganes vaeva, et põldude,majade, raielankide tagant see oma maastik üles leida. Mitte mingi hinna eest ei vahetaks ma seda mõne teise vastu.

punane tolmpea

Punane tolmpea ise siin. Midagi sellist lähima viieteistkümne kilomeetri raadiuses rohkem ei näe. Tumepunane neiuvaip. Üks kahest, kes tänavu õitsemise vaevaks võtsid. Mullu oli õitsevaid eksemplare kahe kasvukoha peale seitse. Kuhu nad vahepeal kaovad - ei tea. Veel tosina aasta eest oli sel liigil Tuhala lähikonnas viis kasvukohta. Nüüd on kaks. Kuhu ja miks nad kaovad????

Soovalk. Teatud kui suhteliselt haruldane liik. Pigem on harulduse kuulsus tingitud siiski taime rasketest otsimistingimustest. Sellegi foto tegemiseks tuli üsna korralik "heinaniitmine" ette võtta. Kasvukoht tänavu soode inventeerimise kõrvalsaadusena Kosest mõni kilomeeter kirdes madalsoos avastatud.

Kes ütleks, et see on kahkjaspunane sõrmkäpp!? Kust otsast ta punane on?

Harilik sookäpp. See taim on niivõrd väikesekasvuline, et tema mittemärkajat ei saa kohe kuidagi tähelepanematuses süüdistada. Samas on ta aga vägev isiksus. Siirdesoode ainuvalitseja orhideede seltskonnast. Isegi inimene kummardub tema ees. See teeb taimele au. Usun, et ka inimesele.