Kolmapäev, 30. juuni 2010

Aasta orhideest

Kinnitust leidis kurb tõsiasi - Harjumaa pinnal tänavu ainsatki punast tolmpead ei õitse. Seetõttu tuli minna naabrite juurde. Raplamaal Vardis oli paar ammu teada-tuntud kasvukohta. Kohe esimene oli täistabamus. Tervelt kuus tugevat täies õieilus taime. Teises kahjuks ei ühtegi. Orhideeklubi kolleeg Rainar Kurbel punase tolmpea käekäiku jälgimas.
Selline ta on, see Vardi looduskaiseala loomets - aasta orhidee kodumets. Minu lemmikmets ja põhjendatult. Igal hetkel tuleb üllatusleidudeks valmis olla.

Ka minul oli õnn üks veel avanemata õitega taim leida.


Teine loopealsete väärtuslik orhidee - tumepunane neiuvaip Tammikus Mõisa Nõmmes. Muide, Ka Loigu kasvukohas puhkeb tänavu vähemalt üks taim. Punane tolmpea, nagu arvata võis, võttis aasta puhkust. Me ei tea nende liikide ökoloogilisest käitumisest ikka veel peaaegu mitte midagi.







Pühapäev, 27. juuni 2010

Värskendame tutvust

See foto on tehtud Tammikus Mõisa Nõmmes 25. juunil. Jäädvustatud kuldking oli tõeline viimane mohikaanlane. Lähemas ja kaugemas ümbruses olid teised kõik juba ära õitsenud. Tegelikult käisin hoopiski punast tolmpead otsimas, see aga nüüd peale mullust "rikkalikku" õitsemist ennast ilmselt niipea maapinnale ei aja. Ah jaa! Samast leidsin paar kärbesõit. See oli üsnagi seletamatu nähtus, sest teatakse nimetatut ikka kui soos kasvavat orhideed ja sealtsamusest teda ka otsitakse. Tõsi, on erandeid. Soohiilakas Mahtras. On järjekordne seireaasta ja nii olingi juba hommikul kella 07 ajal sooservas, et ennast kärbestest ja parmudest säästa. Tapvalt räige päikesvalgus ei tee foto kvaliteedile sugugi head. Paraku näikse hiilakal olevat tänavu vilets õitsemise aasta ja ma pole kindel, kas seda liiki veel tänavu kusagil trehvan. Paraspõllus näiteks. Nii sai üks läbi häda foto tehud.
Soo neiuvaibal on õitsemiseni veel nädalapäevad aega. Hetkesituatsiooni fikseerimiseks on see pilt hea küllalt.


Kärbesõis soos silmade kõrgusel. Ise olin mättal maoli.





Neljapäev, 24. juuni 2010

Sumpame soodes II

Pikalehine huulhein on oma ümaralehisest sugulasest märksa atraktiivsem. Liiati kohtasin teda tänavu esmakordselt. Seal Kuimetsa ja Kadja vahel ulatuslikus soode kompleksis oli muudki tähelepanu väärivat. Taamal paistev kõrgem metsatukk peaks olema Hirmumägi. Päevasel ajal suht ohutu koht taliteel, kuid öösiti pidid seal toimetama "rahva! hirmutajad". Vähemalt on rahvapärimus seda väitnud.
Talitee Kuimetsa ja Kadja vahel. Algelisemate vahenditega läbitav ka tänapäeval. Teatavas punktis ületab Hirmumäe.


Kui on orhideede aeg, siis tuleb pildistada neid. Kui tuleb mõni teine aeg, eks siis pildistame muud. Sellele fotole jäi ka "muu".


See soolaigukene mulle meeldis. Seisis teine suurtest rabamassiividest eraldi metsa keskel. Kedagi ta ei seganud ja keegi ei seganud teda ta täiuslikus individuaalsuses. Igatahes võiks ta sellisena ka tuleviku tarvis säilida.







Laupäev, 19. juuni 2010

Sumpame aga soodes

Selline ta siis on se meie jaanipäevaeelne ilmakene. Päikest ja pilvi, pilvi ja päikest. Soosse, ikka sinna Kuimetsa kanti jõudsin sekord üsna varasel tunnil. Kärbsed ja parmud veel tööd ei seganud. Sääskede vastu uhasin ennast "Plix´iga üle. Fotoaparaadi ette jäi nii ühe kui teist. Valik fotodest, mida arvasin heaks kodulehele panna on siin. Esiteks harilik võipätakas.
Seejärel üks paganama ilus lihav valgeõieline kahkjaspunane sõrmkäpp täies õieilus.

Täpiline sõrmkäpp. Eitea mitmes foto juba ja ma pole ikka rahul. Kvaliteediga. Peaks vist asjatundja fotograafi palkama. See selleks.
Praegusel ajal sohu minnes peab olema pime, et mitte orhideesid näha.






Reede, 18. juuni 2010

Rehabiliteerimine

Kalastushooaeg on juba poole peal, aga minul oli tänaseni ainult neli ahvenat kasumis. Hakkasin jba kahtlema jões, haugides ja ennekõike iseendas. Parim püügiaeg lõpeb juunikuuga. Edasi on raskem vete-elukaid taimestiku varjust välja meelitada. Tänase pealelõuna paari tunni jooksul rehabiliteeisin ennast saagivõimelise kalamehena. Suurim 1,6 kg.

Reede, 11. juuni 2010

Soo- kuuskjalg

Üks mu lemmikutest soos. Taim pole iseenesest mingi haruldus, küll aga leiab tema pilti või joonist pigem ikka ainult taimemäärajatest. Foto tehtud Kose ja Kaiu valdade piiril Saumetsas.

Teisipäev, 8. juuni 2010

Sumpame soodes, rassime rabades

Tänavune välitööde periood sai avapaugu tervelt nädal aega hiljem kui mullu ja, nagu kohapeal selgus, oli ülim aeg, sest maikuu keskpaiga palavusest saadud energiasüst on looduse kihama ja vohama pannud. Tõsi, seitsmenda juuni täisõitsengus koralljuur ei ole mingi imeasi, aga ära ehmatas küll nii, et fotoaparaat käes värises. Kadja küla on juba praktiliselt Kõrvemaa, seetõttu üllatusin meeldivalt siit mõnda korralikku Lääne-Eesti tüüpi lubjarikast madalsood eest leides.
Tavalisel aastal ootab kahkjaspunane sõrmkäpp ikka varasemate liikide õitsemise lõpu ära enne, kui värvi hakkab näitama. Eeskuju on innustav, seda tõendas ka nimetatud sõrmkäpa lähisugulase täpilise sõrmkäpa alumiste õite avanemine. Pilt otsige kodulehelt kusagilt tagantpoolt Paraspõllu artiklist.

Laupäev, 5. juuni 2010

Mitmepalgeline ojamõõl

Kes meist seda tavalist teeservade ja kraavikallaste kaunistajat ei tunneks. Praegu, tema õitsemise kõrghetkel ei ole võimalik ojamõõlast mööda vaadata. Mõnikord siiski on soovitav lähemalt vaadata. Võib üllatuste peale sattuda nii, nagu kolm aastat tagasi oma pargis-puisniidus rohtu niites sundis käsi niiduki rooli järsult pöörama, sest silma ette jäi midagi ebatavalist. Hele ojamõõl!! Pole eluski varem sellist asja kohanud. Järelikult haruldane.

Teisipäev, 1. juuni 2010

Orhideede aeg on alanud

Kadastik Oru Saula külade piiril. Kunagine karjamaa, veel varasem põld. Siia oli ennast elama asutanud piirkonna uhkeim halli käpa koloonia. Taimi võis hinnanguliselt olla paarsada. Kaks aastat tagasi tehti mulle ettepanek taimeteadusele kaasa aidata. Pidin välja valima suvalised poolsada käppa, mõõtma kõrguse, lugema kokku õied õisikus ja hiljem ka viljunud seemnekuprad. Üritus jäi ära, sest leidsin kadakate vahelt vaid kümmekond taime. Tänavu polnud enam ühtegi. Jäi mulje nagu oleks kogu populatsioon üksmeelselt jalad selga võtnud ja teadmata kuhu varvast visanud. Põhjus?? See põllukivihunnikul kasvav kadakavanake on ilmselt kadastiku emapuu. Vähemalt näeb ta sedamoodi välja.
Teises teada olevas halli käpa kasvukohas Oru lasteaia kõrval oli inimene oma looduse mitšuurinliku ümber kujundamise ja oma näoliseks muutmisega ametis olnud. Halli käpa ma siit lähedalt siiski leidsin. Enne veel ...

... jõudsin titeeas suurel käopõllel külas käia. Ja siin nad siis on, need hallid käpad. Pildistamise ajal hoidsin lõkkeplatsi kramplikult seljataga.