Juba kunagine muinasjututegelane Ambrosius Kleks saatis oma akadeemia õppurid sügiseti parki sõnadega "... ja sügis on aardeotsimisks kõige sobivam aeg".
Et küll lumi maas oli ja taevavõlv veel täiendustki lubas, siiski kogunes vandeseltslaste jõuk kunagi avastatud rahapõllu servale. Detektorid pandi piuksuma ja ettevõtmise kuraatori Mauri valvsa silma all siirdusime põllule. Ei läinudki palju aega, kui esimene viikingiaegne münt mullapinnale kraabiti. Sakslane. Kolme aparaatidega mehe peale kogunes tunniga kuus münti ja see oli tegelikult juba üsna korralik saavutus. Eriti see, et minul oli õnn neist pooled leida. Siin nad siis on.
1. Veidi paindunud aga muidu ilus inglane kuningas AEdhelredi ajast.
2. Sigtuna järelmünt aastast umbkaudu 1000!
laupäev, 23. oktoober 2010
reede, 3. september 2010
Veel vesiroosidest, muustki huvipakkuvast
Vesiroosid turbavälja kraavis. Kuna tegemist ei ole loodusliku elupaigaga võtsin jultumuse mõned välja kaevata ja kodu juurde jõkke siirdada. Ei tea, kas lähevad kasvama??
Veetaseme alanemine ja mättakihi maha koorimine on intensiivistanud turba mineraliseerumist paljastades ühtlasi jälgi jõe ja selle mõjuala kaugemast ajaloost. Esimene vastuseta küsimus puudutab paljastunud maakive. Kuni kive oli näha vaid üksikud arvasin, et need markeerivad kunagisi küünide asukohti. Aja möödudes aga kivide hulk suurenes. Üllataval kombel on need seotud jõesängi asukohaga. Esimene mõte - mullakiht on eemaldatud peaaegu mineraalpinnaseni ja kivid paiknevad seal, kuhu nad jääajast maha jäid. Lihtne katse teritatud otsaga teiba abil lükkas selle versiooni otsustavalt ümber. Kividel puudub kontakt mineraalse alusega. Järelikult on need siia kandunud ajal, mil turbakiht juba eksisteeris. Milline jõud kive liigutab? Kas inimene? Aga milleks vedada kivid sohu ja need siia kaootiliselt laiali pilduda (enamus siinsetest rahnudest on seda mõõtu, et inimese ja veolooma ramm hea tahtmise korral peale hakkaks). Teine variant: Suurvesi kergitas jõe jääd, kangutas jäässe külmunud kivid kusagil mujal mineraalpinnasest lahti ja kandis praegusesse asukuhta kunagisel lammil. Ülesvoolu minnes puutub jõgi mineraalmaaga kokku alles nelja kilomeetrise matka järel, peaaegu Mahtra küla lähistel. Seega üsna pikk teekond neil kividel tulla. Muidugi jääb võimalus, et kivid rändasid jääga koos etapikaupa. Ühel aastal niipalju ja teisel jällegi naapalju maad allavoolu. Aega neil ju oli. Kivid kunagises jõesängis. Tõelised rändkivid.
Teine teema puudutab botaanikat. Paaris vana jõesängiga ristuvas kraavis kasvab massiliselt vesiroosi. Ometi on selle taime lähimad kasvukohad Leva järves ja jällegi Mahtra all. Ajalises mõttes värskete kraavidega mõlemal populatsioonil otsekontakt seemneid edasi kandva voolava vee kaudu puudub. Kustkohast siis sai siia tuhandeid erinevas vanuseastmes vesiroosi taimi? Ainus mõistlik järeldus: Seemned ladestusid põhjamudasse jõe eksisteerimise perioodil ja ootasid uinuvas olekus idanemiskõlbulike tingimuste taastumist.
Küsimus tuleb peaaegu paleobotaanikute töövaldkonnast. Kui kaua võivad vesiroosi seemned idanemisvõimelistena püsida?
Ootan kommentaare.
Augustikuu viimasel päeval käisin Nõrava küla taga oma pohlametsa saagiolusid ( null!!) üle vaatamas ja tegin möödaminnes tiiru kolhoosiaegses turbamulla karjääris. See songitud ala, kus kuivenduskraavid sees ja kuni pool meetrit pinnast ära kooritud, on mitmeski mõttes huvitav koht. Esiteks on siin võimalik jälgida loodusliku taimkatte taastumise protsessi ja teiseks lisandub rohket ainet mõtisklusteks ja ... vastuseta küsimusi. Viimastega jätkangi.
Veidike taustast. Turbamulla karjäär haarab enda alla kunagise Tuhala jõe looke ( vanadel kaartidel täiesti olemas, tänapäeval säng osaliselt jälgitav) . Kusagil 20-ndail aastail tegeles siin kuivendustöödega Nõrava Veeühisus. Sellest ajast pärineb suurem osa siinsest sooheinamaast. Jällegi vanu kaarte appi võttes saame teada, et juba tsaariajal on siinne jõe looge otseks lõigatud. Samal ajal kaevati ilmselt ka Leva järvest lähtuv kraav.
Vee-eluviisiga tigude kojad turbas. Kindel kunagise vabavee ala tunnus.Veidike taustast. Turbamulla karjäär haarab enda alla kunagise Tuhala jõe looke ( vanadel kaartidel täiesti olemas, tänapäeval säng osaliselt jälgitav) . Kusagil 20-ndail aastail tegeles siin kuivendustöödega Nõrava Veeühisus. Sellest ajast pärineb suurem osa siinsest sooheinamaast. Jällegi vanu kaarte appi võttes saame teada, et juba tsaariajal on siinne jõe looge otseks lõigatud. Samal ajal kaevati ilmselt ka Leva järvest lähtuv kraav.
Veetaseme alanemine ja mättakihi maha koorimine on intensiivistanud turba mineraliseerumist paljastades ühtlasi jälgi jõe ja selle mõjuala kaugemast ajaloost. Esimene vastuseta küsimus puudutab paljastunud maakive. Kuni kive oli näha vaid üksikud arvasin, et need markeerivad kunagisi küünide asukohti. Aja möödudes aga kivide hulk suurenes. Üllataval kombel on need seotud jõesängi asukohaga. Esimene mõte - mullakiht on eemaldatud peaaegu mineraalpinnaseni ja kivid paiknevad seal, kuhu nad jääajast maha jäid. Lihtne katse teritatud otsaga teiba abil lükkas selle versiooni otsustavalt ümber. Kividel puudub kontakt mineraalse alusega. Järelikult on need siia kandunud ajal, mil turbakiht juba eksisteeris. Milline jõud kive liigutab? Kas inimene? Aga milleks vedada kivid sohu ja need siia kaootiliselt laiali pilduda (enamus siinsetest rahnudest on seda mõõtu, et inimese ja veolooma ramm hea tahtmise korral peale hakkaks). Teine variant: Suurvesi kergitas jõe jääd, kangutas jäässe külmunud kivid kusagil mujal mineraalpinnasest lahti ja kandis praegusesse asukuhta kunagisel lammil. Ülesvoolu minnes puutub jõgi mineraalmaaga kokku alles nelja kilomeetrise matka järel, peaaegu Mahtra küla lähistel. Seega üsna pikk teekond neil kividel tulla. Muidugi jääb võimalus, et kivid rändasid jääga koos etapikaupa. Ühel aastal niipalju ja teisel jällegi naapalju maad allavoolu. Aega neil ju oli. Kivid kunagises jõesängis. Tõelised rändkivid.
Teine teema puudutab botaanikat. Paaris vana jõesängiga ristuvas kraavis kasvab massiliselt vesiroosi. Ometi on selle taime lähimad kasvukohad Leva järves ja jällegi Mahtra all. Ajalises mõttes värskete kraavidega mõlemal populatsioonil otsekontakt seemneid edasi kandva voolava vee kaudu puudub. Kustkohast siis sai siia tuhandeid erinevas vanuseastmes vesiroosi taimi? Ainus mõistlik järeldus: Seemned ladestusid põhjamudasse jõe eksisteerimise perioodil ja ootasid uinuvas olekus idanemiskõlbulike tingimuste taastumist.
Küsimus tuleb peaaegu paleobotaanikute töövaldkonnast. Kui kaua võivad vesiroosi seemned idanemisvõimelistena püsida?
Ootan kommentaare.
pühapäev, 1. august 2010
Varasügis Paraspõllus!?
Mul polnud tegelikult plaanis tänavu Paraspõlusse jalga tõsta, kuid asjaolud kujunesid selliseks, et paar loodushuvilistele inimestele korraldatud matka läbi tuli viia. Esimesest oli tagapool põgusalt juttu, teisest teen lühikokkuvõtte siin. Läbirääkimiste käigus selgus, et tegemist on enamalt jaolt kangete matkasellidega, kellele muu hulgas ka mäed võõrad ei ole. Noh, eks ma siis valisin ka marsruudi vastavalt kraadi kangemast kategooriast. Teekond läbis kaitseala selliseid lõike, kuhu ma ise ka parema meelega ei kipu, sest kogu tähelepanu keskendub püstise asendi säilitamisele nii, et ümbrusele ainult seisatades on võimalik pilku heita. Pinnas oli vesine, kuid mitte vee all, nagu see normaalsel suvel olema peaks. Põud on oma jälje jätnud ka taimkattele. Mis juhtub veetaimega kui see kuivale jääb? Ära närtsib, sindrinahk. Suurem osa soost nägigi üsna kahvatu ja närtsinud välja. Orhideeõisikute värvilaike ka polnud. Et üldse midagi pildimasinasse saada tegin vanade turbamulla kraavide kaldal mõned klõpsud. Vesiroosid on ainsad, kes veel seda aega mäletavad kui siin allikaterohke järv lainetas. Seetõttu on need tähendusega taimed ja nende tähtsus antud kontekstis ületab tublisti nende looduskaitselise väärtuse.
teisipäev, 20. juuli 2010
Sai suveuinakust ärgatud
Vaatamata sellele, et mul on veel tohutus koguses välitöid teha, võtsin leitsaku ajaks puhkust, sest töötingimused muutusid talumatuiks. Need, kes suvesüdames vähegi soos-rabas on ringi liikunud, olgu siis töö või ajaviitega seotult, peaksid teadma, et alates õhutemperatuurist 25+ muutub sealne keskkond põrgu eeskojale sarnaseks. Mitte ainult lõõskava päikese, liikumatu lämbe õhu ja erinevaist taimedest immitsevate eeterlike õlide aroomi , vaid pigem meeletu vampiiripilve tõttu. Olid, jah, ajad kui Läänemaal Kesu rabas analoogsetes oludes parmunottimise rekordit püstitasin. Paraku on möödunud kümmekond aastat ajamerre voolates tervisele oma jälje uuristanud ja ekstreemsetesse oludesse kippumisele piiri seadnud. Täna julgesin lõpuks jälle kodusesse sookeskkonda naasta. Jäljed sellest käigust jäid reaalselt parmudest puretud isiklikule ihule, lisaks ka virtuaaluniversumisse paari hetke jäädvustuse kujul.
Kuninga kuuskjalg on üks nendest võluvatest taimedest, keda ma enda jaoks soohaldjaks olen ristinud. Põhjus? Üks üsna ammune kohtumine talitee sihil, kui uduse maastiku üldisesse hallusesse järsku kollakas värvlaik ilmus. Tundus, nagu oleks üks taim kogu ümbritseva valguse endasse kokku imenud. Elamus on veel tänagi meenutamist väärt. Muide, siis ei olnud kuninga kuuskjalg veel II kategooria kaitsealune liik. Samast madalsoost Särge küla lõunaosast veel üks hariliku käoraamatu pilt. Tegelikult käisin seal valgeõielist vööthuul sõrmkäppa vaatamas. Tunnistan pattu, hiljaks olin jäänud. Valdav enamus orhideedest on ära õitsenud ja pruunikaks tõmbunud õiekattelehtede põhjal polnud enam esialgset värvi võimalik tuvastada. Kaks hilinejat siiski leidsin, kahjuks mitte just fotogeenilises olekus. Lohutuseks siis alltoodud käoraamat koos mu alatise matkakaaslasega.
Kuninga kuuskjalg on üks nendest võluvatest taimedest, keda ma enda jaoks soohaldjaks olen ristinud. Põhjus? Üks üsna ammune kohtumine talitee sihil, kui uduse maastiku üldisesse hallusesse järsku kollakas värvlaik ilmus. Tundus, nagu oleks üks taim kogu ümbritseva valguse endasse kokku imenud. Elamus on veel tänagi meenutamist väärt. Muide, siis ei olnud kuninga kuuskjalg veel II kategooria kaitsealune liik. Samast madalsoost Särge küla lõunaosast veel üks hariliku käoraamatu pilt. Tegelikult käisin seal valgeõielist vööthuul sõrmkäppa vaatamas. Tunnistan pattu, hiljaks olin jäänud. Valdav enamus orhideedest on ära õitsenud ja pruunikaks tõmbunud õiekattelehtede põhjal polnud enam esialgset värvi võimalik tuvastada. Kaks hilinejat siiski leidsin, kahjuks mitte just fotogeenilises olekus. Lohutuseks siis alltoodud käoraamat koos mu alatise matkakaaslasega.
pühapäev, 4. juuli 2010
Paraspõllu
Viisin Vaida loodushuvilistele ühe orhideematka läbi. Polnud sel aastal veel jalaga Paraspõllusse saanud, seega tegin varahommikul pisut luuret. Esimene üllatus oli ainulehine sookäpp uues kasvukohas. Kuna tavaliselt "sööb" ümbritsv roheuls selle taime fotol peaaegu olematuks, siis olin varmas pildimasinat klõpsima. Üritasin soo-neiuvaiba õiest makrofotot teha, aga välja kukkus nagu alati.
kolmapäev, 30. juuni 2010
Aasta orhideest
Kinnitust leidis kurb tõsiasi - Harjumaa pinnal tänavu ainsatki punast tolmpead ei õitse. Seetõttu tuli minna naabrite juurde. Raplamaal Vardis oli paar ammu teada-tuntud kasvukohta. Kohe esimene oli täistabamus. Tervelt kuus tugevat täies õieilus taime. Teises kahjuks ei ühtegi. Orhideeklubi kolleeg Rainar Kurbel punase tolmpea käekäiku jälgimas.
Selline ta on, see Vardi looduskaiseala loomets - aasta orhidee kodumets. Minu lemmikmets ja põhjendatult. Igal hetkel tuleb üllatusleidudeks valmis olla.
pühapäev, 27. juuni 2010
Värskendame tutvust
See foto on tehtud Tammikus Mõisa Nõmmes 25. juunil. Jäädvustatud kuldking oli tõeline viimane mohikaanlane. Lähemas ja kaugemas ümbruses olid teised kõik juba ära õitsenud. Tegelikult käisin hoopiski punast tolmpead otsimas, see aga nüüd peale mullust "rikkalikku" õitsemist ennast ilmselt niipea maapinnale ei aja. Ah jaa! Samast leidsin paar kärbesõit. See oli üsnagi seletamatu nähtus, sest teatakse nimetatut ikka kui soos kasvavat orhideed ja sealtsamusest teda ka otsitakse. Tõsi, on erandeid. Soohiilakas Mahtras. On järjekordne seireaasta ja nii olingi juba hommikul kella 07 ajal sooservas, et ennast kärbestest ja parmudest säästa. Tapvalt räige päikesvalgus ei tee foto kvaliteedile sugugi head. Paraku näikse hiilakal olevat tänavu vilets õitsemise aasta ja ma pole kindel, kas seda liiki veel tänavu kusagil trehvan. Paraspõllus näiteks. Nii sai üks läbi häda foto tehud.
neljapäev, 24. juuni 2010
Sumpame soodes II
Pikalehine huulhein on oma ümaralehisest sugulasest märksa atraktiivsem. Liiati kohtasin teda tänavu esmakordselt. Seal Kuimetsa ja Kadja vahel ulatuslikus soode kompleksis oli muudki tähelepanu väärivat. Taamal paistev kõrgem metsatukk peaks olema Hirmumägi. Päevasel ajal suht ohutu koht taliteel, kuid öösiti pidid seal toimetama "rahva! hirmutajad". Vähemalt on rahvapärimus seda väitnud.
laupäev, 19. juuni 2010
Sumpame aga soodes
Selline ta siis on se meie jaanipäevaeelne ilmakene. Päikest ja pilvi, pilvi ja päikest. Soosse, ikka sinna Kuimetsa kanti jõudsin sekord üsna varasel tunnil. Kärbsed ja parmud veel tööd ei seganud. Sääskede vastu uhasin ennast "Plix´iga üle. Fotoaparaadi ette jäi nii ühe kui teist. Valik fotodest, mida arvasin heaks kodulehele panna on siin. Esiteks harilik võipätakas.
reede, 18. juuni 2010
Rehabiliteerimine
Kalastushooaeg on juba poole peal, aga minul oli tänaseni ainult neli ahvenat kasumis. Hakkasin jba kahtlema jões, haugides ja ennekõike iseendas. Parim püügiaeg lõpeb juunikuuga. Edasi on raskem vete-elukaid taimestiku varjust välja meelitada. Tänase pealelõuna paari tunni jooksul rehabiliteeisin ennast saagivõimelise kalamehena. Suurim 1,6 kg.
reede, 11. juuni 2010
Soo- kuuskjalg
teisipäev, 8. juuni 2010
Sumpame soodes, rassime rabades
Tänavune välitööde periood sai avapaugu tervelt nädal aega hiljem kui mullu ja, nagu kohapeal selgus, oli ülim aeg, sest maikuu keskpaiga palavusest saadud energiasüst on looduse kihama ja vohama pannud. Tõsi, seitsmenda juuni täisõitsengus koralljuur ei ole mingi imeasi, aga ära ehmatas küll nii, et fotoaparaat käes värises. Kadja küla on juba praktiliselt Kõrvemaa, seetõttu üllatusin meeldivalt siit mõnda korralikku Lääne-Eesti tüüpi lubjarikast madalsood eest leides.
laupäev, 5. juuni 2010
Mitmepalgeline ojamõõl
Kes meist seda tavalist teeservade ja kraavikallaste kaunistajat ei tunneks. Praegu, tema õitsemise kõrghetkel ei ole võimalik ojamõõlast mööda vaadata. Mõnikord siiski on soovitav lähemalt vaadata. Võib üllatuste peale sattuda nii, nagu kolm aastat tagasi oma pargis-puisniidus rohtu niites sundis käsi niiduki rooli järsult pöörama, sest silma ette jäi midagi ebatavalist. Hele ojamõõl!! Pole eluski varem sellist asja kohanud. Järelikult haruldane.
teisipäev, 1. juuni 2010
Orhideede aeg on alanud
Kadastik Oru Saula külade piiril. Kunagine karjamaa, veel varasem põld. Siia oli ennast elama asutanud piirkonna uhkeim halli käpa koloonia. Taimi võis hinnanguliselt olla paarsada. Kaks aastat tagasi tehti mulle ettepanek taimeteadusele kaasa aidata. Pidin välja valima suvalised poolsada käppa, mõõtma kõrguse, lugema kokku õied õisikus ja hiljem ka viljunud seemnekuprad. Üritus jäi ära, sest leidsin kadakate vahelt vaid kümmekond taime. Tänavu polnud enam ühtegi. Jäi mulje nagu oleks kogu populatsioon üksmeelselt jalad selga võtnud ja teadmata kuhu varvast visanud. Põhjus?? See põllukivihunnikul kasvav kadakavanake on ilmselt kadastiku emapuu. Vähemalt näeb ta sedamoodi välja.
laupäev, 29. mai 2010
Nahkhiirteöö Tammikus
Lehekuu 28. päeva õhtutundidel kogunes renoveeritava Tammiku mõisa õuele pealt kolmekümne erinevas vanuses loodushuvilise, et süüvida käsitiivaliste maailma saladustesse. Miks just Tammikuse? Aga selle tõttu, et meie tuntud nahkhiirte uurija Mati Masingu sõnutsi on siinsed mõisaaegsed keldrid öise eluviisiga loomakeste talvitumis- ja peatuspaigaks. Härra Masingu andmeil talvitusid siin pruun suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Kokku on praegu Eestis teada 12 nahkhiireliigi esinemine. Selleks, et teha kindlaks suveperioodil siinses pargis ja puistus tegutsevate liikide arvukus, kavatses härra Masing öised vaatlused läbi viia detektori kaasabil. Nimetatud aparaadil on võime püüda nahkhiirte läkitatud ultrahelisignaale ja need inimkõrvale kuuldavaiks töödelda. Ehkki kõik nahkhiired on meil looduskaitse all, on andmed nende arvukuse ja leviku kohta pudulikud. Seda just loomakeste öise eluviisi tõttu.
Lisaks nahkhiirte vaatlemisele oli hilistel õhtutundidel kavas ka Tammikusse rajatava kunstikeskuse spetsiifikat arvestav maalimisprogramm. Lõuendina kasutamist leidvad valged linad olid juba puude vahele sirgu tõmmatud. Ise pidin lahkuma, kuid loodan, et üritus kokkuvõttes korda läks ja kõigile kohal olijaile nii- või naasuguse elamuse pakkus.
reede, 16. aprill 2010
Kanuuga Pirita jõe luhtadel
Alljärgnev pildiseeria peaks nüüd kajastama seda perioodi, kus vesi Pirita jõe luhal ulatus metsast metsani. Kanuumatkajate jaoks seni avastamata maa. Käivad peale seal kaugel Soomaal, aga ka lähemal leidub väärt veematkakohti. Kogu kuuekilomeetrisest edasi-tagasi sõidust vast ehk kilomeetri sõitsime mööda jõge, sest seal oli ikka kuradi palju risu. Heinamaal oli ka risu, aga õnneks püstises olekus, kannatas mööda laveerida.
See foto on tehtud suunaga lõunasse maantee poole. Auto veel paistab läbi leppade.Üksikud veest paistvad kõrred sõitmist ei sega. Vett kiilu all ca 0,5 m.
Tõsisem lage ja tõsisem laine. Vett kohati ligi 1m.
See foto on tehtud suunaga lõunasse maantee poole. Auto veel paistab läbi leppade.Üksikud veest paistvad kõrred sõitmist ei sega. Vett kiilu all ca 0,5 m.
Tõsisem lage ja tõsisem laine. Vett kohati ligi 1m.
Tellimine:
Postitused (Atom)