Reede, 16. aprill 2010

Kanuuga Pirita jõe luhtadel

Alljärgnev pildiseeria peaks nüüd kajastama seda perioodi, kus vesi Pirita jõe luhal ulatus metsast metsani. Kanuumatkajate jaoks seni avastamata maa. Käivad peale seal kaugel Soomaal, aga ka lähemal leidub väärt veematkakohti. Kogu kuuekilomeetrisest edasi-tagasi sõidust vast ehk kilomeetri sõitsime mööda jõge, sest seal oli ikka kuradi palju risu. Heinamaal oli ka risu, aga õnneks püstises olekus, kannatas mööda laveerida.
See foto on tehtud suunaga lõunasse maantee poole. Auto veel paistab läbi leppade.Üksikud veest paistvad kõrred sõitmist ei sega. Vett kiilu all ca 0,5 m.
Tõsisem lage ja tõsisem laine. Vett kohati ligi 1m.
Suund piki Näljamäe soone aset põhja poole. Siin oli vett kindlalt üle meetri.
Eemalt kostis kange kohin. Läksime vaatama. Vesi voolas jõkke suubuvast kraavist heinamaale.
Puisniiduilmeline osa Oru aasudes nn. Sülla küüni aseme lähedal. Kõrred vee pinnale ja aer põhja ei ulatu. Korralik vool kannab sõudmatagi.
Jõgi on kohe nende leppade taga.
Tondilossi karjamaa. Matka lõpp-punkt, kus veidi jalgu sai sirutatud.

Reede, 9. aprill 2010

Need, kellel veest villand, ärgu vaadaku

Tulvavesi on kõige tavapärasem igakevadine nähtus. Nii kaugelt, kuhu mu vanavanaisa märkmed ulatuvad, on ikka kevadvetest või nendega kaasnenud pahandustest juttu tehtud. Aga suhtumine oli nagu mistahes teise loodusnähtusesse. Ei mingit ahastamist ega kirumist.
Järgnev fotoseeria kajastab ühe jalgrattamatka hetkede jäädvustusi. Alumisel fotol olev tee viib talukohta nimega Tondiloss. Umbes igal kümnendal-kaheteistkümnendal aastal jääb nimetatud talu nädalaks-paariks saarele. Jõepere sauna uued omanikud ilmutasid omal ajal imekspandavat asjatundmatust uusehitise rajamisega otse tulvavete valda. See oli veel enne kipskülade epohhi. Täna ma niisugus asja üle enam ei imesta.
Kolmas kord elus näha, et Tuhala silla truupide avad ei paista. Võimalik, et oma osa on ka truubisuudmete ette kogunenud risul.
Selline näeb jõgi välja kõige suurema langusega lõigul. Vanaveski talu kõrval. Paremale jääb Tuhala mõisapark. Tuhala jõe ajutine voolusäng Kata ja Pärtlimäe vahel. Mis maa alla ei mahu, peab maa peal voolama.
Tuhala jõgi Kata küla sillast allavett. Umbes sellest kohast kulges ka vana puitsillaga tee. Tavaliselt oli selliste veeolude korral tarvis peale vee alanemist uus sild ehitada.
See vesi voolab tupikusse. Magasiaida nõost ei kulge ühtegi maapealset voolusängi välja. Maa all - kes seda teab, aga ära see vesi siit mõne aja pärast kaob. Tegemist ikkagi karstimaastikuga.
Vaade Magasiaida mäelt. Ajutise järve pindala ca 2 ha. Kaks nädalat tagasi lasti siin, kohalikul kõrgeimal künkal liugu.
Vanakubja org. Osa Tuhala jõe ürgsest sängist. Nüüd enamuse aega aastast kuiv.
Sama säng vaatega Pollilt Kriipsu suunas. Sulu talu jääb paremale.
Nõiakaev oma parimas seisus. 100 liitrit sekundis??
Veetõusme auk. Maa alt tulvav vesi tekitab siin ilmeka kuhiku.
Palju kiidetud Oru Kodu. Arendaja lolluse ohvrid. Kui nende kahe maja vahelt tänaselgi päeval kraav kulgeks, poleks liigvesi probleemiks. Võeti kätte, aeti kinni. Miks?
Selle elumaja saatus on ka ilmselt otsustatud. Teema sama, mis eelmisel fotol. Loodus tühja kohta ei salli. Kui inimene ühest kohast mingi asja hävitab, tekib kusagile mujale midagi muud. Kaotati kraav, tekkis järv. Nimigi teisele juba pandud. Mitteametlikult. Tahtsin selle auto nimme pildile jätta, et vee sügavusest aru saadaks.

Pühapäev, 4. aprill 2010

Nõiakaevust kaugemal

Siin on tegemist mälestusega Tuhala jõe igiammusest sängist Oru ja Võivere külade vahel. Tänapäevane säng jääb ligemale pool kilomeetrit lääne poole. Vaatamisväärsus iseenesest oleks küntud maad ja veidi heledamat ilma nõudnud, kuid mingisuguse mulje saab.


Kevadise suurvee ootus on ennast igas mõttes kuhjaga ära tasunud. Tulvavete all on ka sellised paigad, mida aastakümneid pole tähelepanuväärseks pidanud. Näiteks endise Oru mõisa tiigid kipuvad üle kallaste. Vesi juba suisa ukse ees.