Sai tehtud üks sügisene rabamatk Ohepalu järve äärde. Mu halvimad kartused pidasid paika. Vesise matka tarvis sobivaid jalavarje omas ainult matkaseltskonna naispool. Mehed jäid Linnumäe külalistemajja, kuid lubasid mõtteis matkalistega olla ja kõikmõeldavaid soo- jõe- ja mäevaime paludes matka õnnestumisele kaasa aidata. Seltskonda võõrustas alati külalislahke peremees Ahto Neidek. Tuba oli soe ja saun köetud, kui tagasi jõudsime.

Linnumäe külalistemaja oma ürgses üksinduses.

Ohepalu järv jää ootel.

Sügisene silmarõõm

Ega sügiselt erilist lilleilu loota pole, sellegipoolest on kohti, kus vastupidist võib väita. Aastakümneid on teada, et Tuhala-mail kasvab looduslikult harilikku sügislille. Kes ei usu, vaadaku pilte.

Õitseb kõik, mis sel ajal õitsema peab.

Võtsin jupi hommikust aega ja läksin väikesele käopõllele külla. Nii, nagu see viimastel aastatel juba kombeks on saanud, leidsin oma käopõlledki värske raielangi tagant. Eluruumi pole neile sinna just palju jäetud ja varsti võib seegi looduslikus olekus metsatukk hävida. Väike käopõll Ah jaa, olin juba unustanud, et Nädal aega tagasi Soolemb ja Co-ga Mahtra soo serva "mägedel" sai käidud. Siia üks seda retke meenutav kuldkingapilt. Anumäelt, kui õigesti mäletan. Jöera mäelt käisime ka läbi. Siin oli pildistamiseks ainest küll ja küll, aga aeg kaldus viduseks kiskuma ja metsa all oli suisa pime. Tegin ühe klõpsu vähkis haavast.

Laupäev kasvava kevade seltsis

Soolemb, jah. See oli puhtalt tema süü, et laupäevasel varahommikul kümmekond matkahuvilist Sagri teeotsa kogunesid. Reis algas ajarännakuna muinasaegse lohukivi ja keskaegsete põllujäänuste juurest Toaaseme mäelt. Edasi puhtal kujul loodusesse sisenenutena ületasime kolme kihelkonna, siis Hageri,Kose ja Jüri trehvamispunkti ning suundusime mu laiskusest tingitud pudujääki likvideerima. Padiaru mäele. Mingil põhjusel pole ma sinna jalaga saanud ja, ausaltöelda pole vist ka millestki olulisest ilma jäänud. Botaanikahuvilise jaoks suht surnud paik. Vähe lagedaid alasid ja palju võsa. Sõmeru oja oma Möllu allikatest lähtuva algusega on omaette vaatamisväärsus. Nii varajasel ajal pole ma sinna veel trehvanudki. Päris huvitav kogemus. Vaatamist väärt igatahes. Lateramägi on kena iga ilmaga ja iga valitsuse ajal. Võllastemäge peamine väärtus seisneb tema sünges nimes. Korra olen seal käinud hilissügisel, nüüd siis ka kevadel. Jääb veel üks südasuvine retk teha. Tammepahk Toaaseme mäel

Hiidämblik Mölluallikatel

Ürgse ilmega mets Võllastemäel

"Puuehitis" kivivundamendil

See oli, muide, mu elu üks parimaid matkaseltskondi, kellega kokku trehvasin. Suur- suur tänu kõigile osavõtjatele.

Järlepa raba rännak kevade seni palavaimal päeval - Jüripäeval. Tuulest maha aetud kuuse juuremätas. Kahjuks mitte ainukene Pärnamäel

"Sajandi seened" Kaugimäel.

Vareti talu reheahju vare Särges

Läätsimäe talu vundament Särges

Raamatu esitlus

Kõik, kes kohal olid, need olid kutsutud külalised. Omast vabast tahtest, nagu oodata võiski, polnud keegi viitsinud tulla. Nii mööduski üritus suhteliselt kaugelt pärit rahva osalusel. Orust, kust ometi salamisi lootsin rahvast tulevat, sealt polnud kedagi.
Ja ega ma seda neile ette ka ei heida. Pole ju minu näol tegemist tunnustatud tegelasega.

Raamatu esitlus läks nagu läks

Vald saab kokku aetud, kihelkond kutsutud!

Kõik, kes on huvitatud ühe raamatu saamisloost on oodatud 12. veebruaril kell 13 00 Oru Külakeskusesse esitlusele. Raamatu teemaks detektorism ja üldse veidi 90-aastate külaelust sinna juurde.