Pühapäev, 14. märts 2010

Poleks uskunud ...

... aga tõsi ta on. Minu möödunudaastase orhideede hooaja peakangelane kannab tänavu Aasta Orhidee tiitlit. Teemaga seotud artikleid võib leida ajakirjast "Ööviiul" ja üllatus-üllatus, isegi Õpetajate Lehest. Esimene kogemus nimetatud taimega on mul pärit 1985. aasta suviselt Alemaa orhideedematkalt. Kusagil Vardi kandis sai mingile metsateele pööratud ja seal see esmatutvumine aset leidiski.
Aga Tuhala-kandi leiud? Need tulid mõni aasta hiljem. Kõigepealt tegin endale selgeks, mida otsida. Seejärel, kustkohast otsida ja ülejäänu oli juba nö. tehnika küsimus. Ah jaa, parasjagu püsivust ja natukene õnne peab ka olema. Hilisemal ajal olen loopealsetele, õhukese mullakattega kuivadele, iseloomuliku taimkattega aladele juhtudes ikka muuhulgas ka punase tolmpea järele pilku küünitanud, kuid asjata. Vahel küll on tekkinud tunne, et siin või seal võis teda mingil ajahetkel leiduda, praeguseks ajaks aga taimekoosluse muutumise (muutmise) tõttu hävinud.
Eestis on hetkeseisuga võimalik 35. aastal Aasta Orhideed valida. Ei julge oletusi teha, kas see arv muutub kasvamise või kahanemise suunas. Kahanemisest mõelda ei taha, kuigi üsna ära kadumise piiril on meil üsna mitu liiki. Näiteks rohekas õõskeel, püramidjas koerakäpp ja Ruthe sõrmkäpp. Uutest, seni avastamata liikidest on viimasel ajal täielik või osaline selgus käes kahe orhidee suhtes. Nendeks on Dactylorhiza praetermissa ehk eesti keeli lääne sõrmkäpp ja Dactylorhiza osiliensis ehk Saaremaa sõrmkäpp. Muide, seda sõrmkäpade teemat ma isiklikult eriti tõsiselt ei võta, sest meie arvukaima orhideede perekonnana annavad liigid omavahel hübriide, need omakorda segunevad omavahel ja teisenevad ka liigisiseselt paljudeks vormideks, teisenditeks, varieteetideks ja lihtsalt väärakateks. Nende määratlemine kaob pahatihti sügavale geneetika udukogusse ja sealt tõe välja selgitamine on bioloogiateaduse erinevate harude raamidesse jäädes kaelamurdev ülesanne. Mõnda vormi või teisendit leidub väga väikesel alal ja pole sugugi võimatu, et 50-70-ndate aastate soodevastase võitluse ohvriks võis sattuda ka avastamata liike orhideede sugukonnast, mis nüüd avastamata jäävadki.
Punane tolmpea on ikka üks koralik konkreetne asi ja igati hoidmist väärt. Otsige tema foto (mis pole just suurem asi) minu blogist altpoolt üles ja veenduge selles veelkord ise. Käesoleval aastal tahan selle liigi seisundi jälgimisele väärilisel määral aega pühendada.

Neljapäev, 4. märts 2010

Mõttelennu tiivul lähitulevikku

Tänavune talv on juba sellist mõõtu, et annab 60-ndate aastate alguspoole talvedega võrrelda. Olin tol ajal paras pätakas, aga tärkav loodusehuvi hakkas vaikselt, nagu öeldakse, välja lööma. Tänulik pean olema oma isale, kes mind kasvõi oma turjal mitmesuguste loodusnähtuste juurde viis. Ühest sellisest nähtusest, mis tema noorpõlves tavaline oli, armastas isa just talve lõpus jutustada. Kevadine suurvesi ja jääminek sellega koos. Vesi oli ulatunud "metsast metsani" ja jäälahmakad moodustanud jõesängis mitme meetri kõrguseid kuhjatisi. Otiveski sild olevat igal kevadel peale vee alanemist tõsist remonti nõudnud.
Tänavune talvelõpp lubab midagi sarnast oodata, sest jääl on paksust üle 50 cm ja lund... noh, teate isegi.
Paraku kardan, et sellist minevikus olnud vetetulva ei saa enam olema, sest Pirita jõe kanalit on Vaida juures süvendatud. Selle tagajärjel süveneb pidevalt ka ülesvoolu asuv loogeline jõesäng, mille täitmiseks ja üle kallaste ajamiseks ei jätku ilmselt sellestki lumekogusest. Igal juhul tahan tänavu kanuu suurvee kõrgperioodil Allika aasus vetevalda lükata.