Kellegi lohakus, kellegi õnnetus, kellegi õnn

             Ei olnud ma veel poolt tundigi rabas saanud uidata kui pooleldi näritud põdrakorjuse                              otsa koperdasin. Parema osa jätsin rebastele.

Orhideede hooaja viimane sissekanne

Käisin paar päeva vanades kohtades ringi ja vaatasin, mida uut. Mingi ülevaate sai asjade seisust nende hilisemate õitsejate lõikes. 

 Tumepunane neiuvaip on tänavu kolme alles oleva kasvukoha peale tervelt kolme isendiga kahes kasvukohas  esindatud.

 Übina soo allikate servast tabasin ühe suhteliselt tõupuhta kuradi sõrmkäpa.

 Vahepalaks midagi väikest. Koldjas selaginell, mida on väga raske leida ja veel raskem pildistada.

 Üks kopsakam lõhnav käoraamat Möllu allikatelt.

 Sookäpa pildid sai tehtud Järlepa raba servas umbes sealkandis, kus mul kunagi seireruut oli. Tänavune aasta pole sellele liigile sealmail just ülearu õnnistusrikas. Poole tunniga kuus taime. Kasvukohas ehk sada.

Üht kindlat liiki jahtides tuleb ikka sinna suunduda, kus taime ohtralt leidub. Nii ka selle soovalguga sealt Paraspõllu soo läänepiiri lähistelt. Polnud teda seal tänavu nii ohtralt ühtigi.

Tammiku kaitsealal kahe vihma vahel

Käisin oma tavapärasel kontrollretkel Möllu allikaoja orhideede käekäiku seiramas. Ütlen kohe ära, et midagi meeltülendavat see käik ei pakkunud. Oja kuivab aasta-aastalt rohkem kokku ja minu meelest see protsess kiireneb. Vastavalt väheneb ka orhideede kasvamiseks sobiv ala, sest sinihelmika hordid murravad raginal peale ja kuusevõsa laiutab. Varasemad ojaserva imballikad on kinni kasvanud ja mätastunud. Kui mitmendat järjestikust aastat juba ei näinud ainsatki kärbesõit. Täpilisi sõrmkäppasid jäi silma alla kõigest kaks ja russowi sõrmkäppasid tosinkond. Selaginelli oli varem pea igas sepsikamättas, Nüüd ehk veerandis osas varasemast. Käoraamatute pärast käin sealt mingi aja möödudes veel korra läbi.

                                                             Pilti tegin kenast ööviiulist ...

             ... ja kahest veel kenamast Russowi sõrmkäpast. Kauaks neid siia veel jagub??

Edasi võtsin julguse kokku ja ragistasin läbi mõttetu kuusekultuuri Rahkvälja kraavi lähteallikale, kus mäletasin korralikku paarikümnemeetrise läbimõõduga allikajärve olevat. Jõudsin kohale ja ei uskunud silmi. Allikajärv oli kadunud. Vaid mingi nelja-viie ruutmeetrine lohk ajas vaevaliselt vett välja. Rohkest orhideepopulatsioonist olid järel armetud jäänused. Selaginelli siiski veel leidus, aga oi kui vähe. Lõpuks, ülla-ülla,  nägin ka selle päeva ainsa kärbesõie ära.

Paraspõllust ja mujalt

Väike käopõll Anepalust. Küll olen teist Paraspõllust otsinud, aga siiani asjata.

                                               Esivanemaid austav kahkjaspunane sõrmkäpp. Mullune vars kõrval.

                                                                              Kärbesõied 1 ja 2

                                                                               Kärbesõied 3 ja 4.

Aasta orhidee ja need teised, mis hetkel saadaval

                                               Paraspõllu parimas eas hall käpp. Hetkel isenditerohkeim kasvukoht kahjuks                                               kaitsealale ei jää. Kaitsealal endal seis suhteliselt nutune. Üks korralik                                                           kasvukoht täiesti tühi ja teisest metssigade armaada üle käinud.

            

                                                  Pesajuur nädal tagasi...

                                                            ... ja eile.

                                             Koralljuur Übina oja kaldal. Puhmikus kokku 11 vart. Pooled kogu                                                             kasvukoha isendeist.

                                            Paksus kõdusoometsas oli üks imelik lagedam koht, kus suurem osa                                                           pesajuurtest olid küürakad. Kujutage ette: kakskümmend orhideed ja kõik                                                  väändunud vartega, kusjuures kümmekond meetrit eemal polnud neil häda                                                   midagi. Kõik kombekohaselt püsti. Sii oo üts nõiavärk!

pärandkultuur piltides

Kusagilt lugesin, et Harjumaalt on teada ainult mingi viis või kuus metsavendade onni. Pani imestama, sest minule isiklikult on ühest väikesest kakskümmend korda viisteist kilomeetrit haaravast piirkonnast teada kümme maaaluse või maapealse onni asupaika. Allpool oleval fotol Küünaru maaaluse onni jäänused. Auk ca kolm korda neli korda kaks meetrit. Võis sobida 2-4 mehele. Lähikonnast 7.62 vene vindi tühi hülss ja veel mitmesugust plekipuru. ja naelu.

Pärandkultuur piltides

Ilm soosis pildistamist ja nii ma siis võtsingi ette järjekordse katse kodukoha pärandkultuuri pildikasti abil salvestada. Mõnngaid asju muul ajal pildile ei saagi, sest võsa ei paista läbi.

                                                            Vare nr.1 Kabeli küla palvemaja.

                                                 
                                                   Vare nr. 2 Tuhala mõisa magasiait.

                                           
                                              Vare nr.3 Kuusemetsa talu mantelkorsten.

                                                     
                                                Vare nr.4 Tammiku mõisa idapoolne lubjaahi.

                                                 
                                           Vare nr.5 Tammiku mõisa läänepoolne lubjaahi.

 Nüüd tekkib lugejal kindlasti küsimus, et mis mõttega ma need üksteisest suhteliselt vähe erinevad  sügiseste lehtede alla mattunud kivihunnikud siia ritta panin. Paraku näebki enamus pärandkultuurist just selline välja. Järgmine küsimus: miks? Vastus: loodus ja aeg.

                              Tammiku mõisa rohtaia piirdemüür. Paljudest erinevalt ümarnurkne.

Tammiku meierei varemed. 50 aasta pärast võrreldav varega nr.3

       
                Tammiku mõisa viinavabriku korsten. Viinavabrikust endast pole varetki järel.

                               
                                                    Kangru vähemalt 100 aastane lehisepuistu.

                                                              Nõmme allikatiik

                                           Sama koht, aga mullusel põuasel sügisel.

        Siia pidi tulema maja aga ei tulnud. Paik, mis sai pärandkultuuriks enne kui kultuuriks. Miks?

aasta 2014 orhidee

                                    Viiendat aastat valiti aasta orhideed. Tänavu on selleks hall käpp. See on üsna kena
                                 ja samas salapärane taim. Välimuselt üsna tugevakasvuline ja silmapaistev, jätab ta
                                 mulje millestki stabiilsest ja igikestvast. Kuna tegemist pole üliharuldase liigiga, mida ka                                  meie kandis üsna sagedasti ette juhtub siis võtan iga taaskohtumise rõõmuga
                                 teadmiseks ka kõik. Paraku on viimastel aastatel selgunud, et midagi nii ebapüsivat
                                 kui üks halli käpa populatsioon juhtub harva ette.