Reede, 18. juuli 2014

Orhideede hooaja viimane sissekanne

Käisin paar päeva vanades kohtades ringi ja vaatasin, mida uut. Mingi ülevaate sai asjade seisust nende hilisemate õitsejate lõikes. 

 Tumepunane neiuvaip on tänavu kolme alles oleva kasvukoha peale tervelt kolme isendiga kahes kasvukohas  esindatud.


 Übina soo allikate servast tabasin ühe suhteliselt tõupuhta kuradi sõrmkäpa.

 Vahepalaks midagi väikest. Koldjas selaginell, mida on väga raske leida ja veel raskem pildistada.


 Üks kopsakam lõhnav käoraamat Möllu allikatelt.


 Sookäpa pildid sai tehtud Järlepa raba servas umbes sealkandis, kus mul kunagi seireruut oli. Tänavune aasta pole sellele liigile sealmail just ülearu õnnistusrikas. Poole tunniga kuus taime. Kasvukohas ehk sada.

Üht kindlat liiki jahtides tuleb ikka sinna suunduda, kus taime ohtralt leidub. Nii ka selle soovalguga sealt Paraspõllu soo läänepiiri lähistelt. Polnud teda seal tänavu nii ohtralt ühtigi.

Teisipäev, 1. juuli 2014

Tammiku kaitsealal kahe vihma vahel


Käisin oma tavapärasel kontrollretkel Möllu allikaoja orhideede käekäiku seiramas. Ütlen kohe ära, et midagi meeltülendavat see käik ei pakkunud. Oja kuivab aasta-aastalt rohkem kokku ja minu meelest see protsess kiireneb. Vastavalt väheneb ka orhideede kasvamiseks sobiv ala, sest sinihelmika hordid murravad raginal peale ja kuusevõsa laiutab. Varasemad ojaserva imballikad on kinni kasvanud ja mätastunud. Kui mitmendat järjestikust aastat juba ei näinud ainsatki kärbesõit. Täpilisi sõrmkäppasid jäi silma alla kõigest kaks ja russowi sõrmkäppasid tosinkond. Selaginelli oli varem pea igas sepsikamättas, Nüüd ehk veerandis osas varasemast. Käoraamatute pärast käin sealt mingi aja möödudes veel korra läbi.

                                                             Pilti tegin kenast ööviiulist ...

             ... ja kahest veel kenamast Russowi sõrmkäpast. Kauaks neid siia veel jagub??

Edasi võtsin julguse kokku ja ragistasin läbi mõttetu kuusekultuuri Rahkvälja kraavi lähteallikale, kus mäletasin korralikku paarikümnemeetrise läbimõõduga allikajärve olevat. Jõudsin kohale ja ei uskunud silmi. Allikajärv oli kadunud. Vaid mingi nelja-viie ruutmeetrine lohk ajas vaevaliselt vett välja. Rohkest orhideepopulatsioonist olid järel armetud jäänused. Selaginelli siiski veel leidus, aga oi kui vähe. Lõpuks, ülla-ülla,  nägin ka selle päeva ainsa kärbesõie ära.