Barbarite jälgedes

Barbarid olid teadupärast need, kes Rooma maatasa tegid. Võibolla ei olnudki neil alguses kurje kavatsusi. Võibolla neid ajendas ainult uudishimu. Võibolla.
  Ka mind ajendas pelgalt uudishimu, kui kodulähedasele põllule metalliotsijaga piiksutama läksin. Seda, et barbarite tegutsemisjälgedele sattusin, ei osanud küll arvata. Huvi tekitamiseks paar pilti. Ülejäänu koos mõistatuse tõepärase lahendusega "Tuhnuris".

Tuhala jõe ülemjooksul

Ootasin ammu ilma, et tänavuse aasta viimane rabaretk ette võtta. Lisaks tahtsin teha mõned klõpsud jõest, kus ka veidi vett sees ja otsida üles ühe teadmata kadunud objekti.

                     Jõgi sellisena, nagu ta peale 19 sajandi lõpu süvendamist välja hakkas nägema.

                          Selle maanuki peal peaks asuma nelja mõisa, Mahtra, Järlepa, Oru ja Tammiku piirikivi.                                                                     Ilmselt on see turbasse vajunud aja kestel.

                                Üks, kõige alumine ja kõige vanem neljast kaskaadi moodustavast kopratammist.                                       Kobras on ainus loom, kes stabiilse veevaru eest hoolt kannab.

                                     Üks rabaserva jämedatest hongadest hommikuse udu rüpes. See kõige jämedam.

Raba ja jõelammi piiril kõndides kord näeb jõge ja kord mitte vastavalt sellele nagu ta parasjagu lookleb. Tuhala jõele pole looduslikku sängi alles jäänud rohkem kui kolm kilomeetrit ja seda natukest tuleb täiega nautida. Parim aeg selliseks käiguks ongi kas varakevadel või sügisel enne lund.

                          Kobraste tegevuse "pahupool" ja selle tagajärjed. Jõe kallas on nii läbi uuristatud, et puud                                                        kuivavad ja murduvad jalalt.

                              Poolel teel Mahtra alla suubub raba poolt jõkke osaliselt mattunud sängiga oja, mis on                                 üks omapärane nähtus. Sellel fotol tõuseb oja lõplikult maapinnale et sajakonna meetri                                   järel jõega ühineda.

                                                       Rabaoja silkab läbi ürgse ilmega metsa reipalt jõe poole.

                                                     Solinal ja vahutades kaob oja raba rüppe.

                             Rabaoja enne samblasse kadumist. Siit veel poolsada meetrit ülesvoolu on säng ära                                   tuntav, edasi viitab vaid veidi kõrgem puuderida vooluvee olemasolule.
                             Teadmata kadunud objektist fotot pole, aga tegemist olnuks rabasse veetud paadiga,                               mille ajalugu 1941 aasta augusti tagasi ulatub.

Põud!?

Kohe saab pool oktoobrit läbi, aga sügisvihmad lasevad ennast ikka veel oodata. Nii madalat veeseisu ei ole mina Pirita jões varem näinud. Ja kas veel näen - ei usu.
Mõningad pildid nähtuse jäädvustamiseks. Kuivajõgi ja Tuhala jõgi on ka varasematel aastatel (viimati 2005, kui märkmeid uskuda) väga nutuses seisus olnud. Aga et suur ja võimas Pirita viimast veetilka sängi põhjas niristab, no sellist asja ei tahaks küll uskuda. Ja vee väga hele värv näitab, et soodest-rabadest pole enam midagi võtta. Puhas allikavesi pluss Ardu, Ravila, Kose ja Kose-Uuemõisa solk seal sees.

See on vaade Otiveski sillalt allavoolu. Okstesse jäänud landid nagu jõuluehted vee kohal rippumas.

See on Otiveski tammi vare, mida tavaolukorras ei näe.

Paraspõllu

 Looduses on praegu üks hull segapudru. Orhideed on maikuise põrgupalavusega segaseks läinud ja õitsevad kõik korraga. Nii on jaanipäevaks plats puhas, millist asja pole enne ette tulnud. Esimesed õitsevad kuldkingad avastasin 04 juunil . Hall käpp (ülemisel fotol) näitas siis värvi. Koralljuur ja väike käopõll hakkavad juba tasahilju lõpetama (ei leidnud Paraspõllust kumbagi). Kahkjaspunane sõrmkäpp (alumisel fotol) ei tohiks tänasel kuupäeval sedamoodi küll veel välja näha.

  Kahelehine käokeel (alumisel fotol), see jaanipäevajärgne heinaaja õiestaja ilmselt heinaajaks ei mäletagi enam et tänavu õitsenud on...

 ja kärbesõis ja veel ka täpiline sõrmkäpp. Ajakavast tundub kinni pidavat vaid suur käopõll, kelle nupukobaraid aegajalt silma alla sattus.

Tegelikult tahtsin tões ja väes ja omas usus hoopiski alpi võipätakast mõne hea pildi teha. Ära õitsenud oli, teine.

 Tilk tõrva sattus ka silmaalla. Keegi pätt oli ühe ilmekama allikakoha traktoriga segi sõitnud. Põhjus jäi selgusetuks. Ilmselt tahtis mees niisama pulli teha või siis lolli loodust veidike tuunida. Pilti ei teinud seal.

Metsavendade radadel

Saigi siis see ammu plaanitud retk ära tehtud sinna rabaonni juurde. Päev oli palav ja retk väsitav aga tasus ennast ära. Kaasasolnud ajaloolased jäid igati rahule. "Nähtu ületas ootused " oli nende hinnang. Lisaks veel ka mõned kirsid tordile.

 See pilt oleks pidanud olema viimane, sest karu kohtasime tagasiteel. Kuna kartsime, et võib olla on pojad lähedal, siis hakkasime sellelt kauguselt parajat kära tegema, et loom märkaks. Vahemaa ca 50 meetrit.

 Üks rabavaade ka siia juurde. Veidi enne seda fotot tekitas linnarahvale elevust mättal peesitav rästik, keda pildistati igas asendis.

Koorelahutajate jupid onni seina varemetel reas. Nähtav pilt tekitas palju mõtlemisainet. Milleks metsavendadele kolm koorelahutajat? Pealegi igaüks ise mõõdus.

 Vahitorniks kohandatud iidne mänd. Sisse taotud rauad on hästi näha.

 Kivisöetükid piimanõu kaanel. Kokku lugesime viis piimanõud, aga kuipalju neid veel samblas peitub, seda ei tea.

 Rauakola oli sinna ikka mehiselt kokku tassitud.

 Vaat, millel võis kunagi olla kaevu otstarve.

 Ainsaks militaarleiuks oli miinikast.

Markeering ühel piimanõul.

Kokkuvõttes leiti, et siin tuleks põhjalikum uurimistöö läbi viia, sest materjal on leidude põhjal seda väärt

21 aprill Pirita jõe luhal

Lepa peale tegime märgi, mid eeldatavasti suvel enamvähem 3 meetrit peakohale jääb kui jõe veetasemest arvestada.

 Juba mullu oli see jõekalda kuusk parasjagu longus. Arvasin, et talvega kukub aga näe, seisma jäi. Tegelikult oleks sinna kohta ühte silda vaja küll.

                                                      Tundra luht näeb välja selline

                                    Vesi tuleb solinal heinamaale.

                                   Näljamäe soone algus selles madalamas kohas kaskede kõrval.
                                 Näljamägi sai nime väga viletsast põllumaast sellel mäel.

Nõrava uudismaade taga viimase lume ajal

Olen mitmeid kordi suurvee ajal Nõrava uudismaades käinud, kuid ikka nähtust selle hääbumise etapis juhtunud nägema. Tänavuse retkega tabasin kümnesse. Kõik, mida uputada kannatas, see ka uppunud oli. Vägevast tedremängust, milles tavaliselt paar-kolmkümmend kukke osaleb, osa saamiseks pidanuksin varajase hommikutunni valima. Tõsi, ühte tetre nägin, aga mitte mänguplatsil.

Vaade uudismaateelt edela suunda. Siit on tubli 1m turvast pealt ära veetud. Suvel on see ala purukuiv.

Vaade uudismaateelt kagu suunda. Seda ala pole ma varem üleujutatuna näinud.

Sellelt maalapilt võis lumi ehk 5 päeva tagasi sulada. Kas paiseleht siis juba lume all õitsemisvalmis oli?

See pilt meeldib mulle endale eriti, sest siin on kõige rohkem kevadet.

Parim võttepaik kasvab aasta.aastalt kõrgenevasse võssa. Hakka või raiet tegema panoraami avamiseks.

Uudismaa piirdekraav, millest vesi üle ääre voolas.

Vaade läände vesiroosikraavide suunas. Vee sügavus võiks siin ca 1,5 meetrit olla.

Osa kunagist jõesängi markeerivast kõrkjaväljast. See pilt annab ligikaudse ettekujutuse pildist, mis võis sellest vaatepunktist avaneda umbes 150 aastat tagasi.

2013 aasta orhidee

Tänavuse aasta orhidee on siis kõdu-koralljuur. Õnneks pole tegemist just hävimisohus liigiga. Tuhala lähemas ja kaugemas ümbruses leidub teda siin-seal üsna mitmes paigas. Rohkemaarvuliselt Paraspõllus ja Mahtra soostiku põhjaosa soosaarte servadel. Väiksuse tõttu üsna raskesti leitav. Eriti kõrgema rohustu varjust.