Laupäev, 26. september 2009

Külaseltsi suur ettevõtmine

Mihklikuu 26. päev tõi Tuhalasse kokku rahvast lähemalt ja kaugemalt, et teha algust külakeskuse rajamisega. Muuhulgas tunti huvi ka Harjumaa teadaolevalt jämedaima - Jüriantsu kase saatuse vastu. Siin me siis olemegi ennast koormaks seadnud, et mainitud objekti juurde sõita. Pilt, mis kohapeal avanes, ei olnud rõõmustav. Vägev kasepuu, kelle ümbermõõt 2004. aastal 254 cm-ni küündis, oli viimase talve tormidele alla vandunud. Umbes 4 meetri kõrgune tüügas oli veel püsti. Kahju.

Ehitusplatsi puhtaks raadamise suurejoonelisust kajastab kõige ilmekamalt kõikmõeldava tehnika kaasahaaramine. Fotole jäänud mürisev masin polnud kaugeltki ainus, mis külameestel välja oli pakkuda.

Üritust asjakohase kõnega seekord sisse ei õnnistatud, sest keegi ei viitsinud teksti valmis mõelda. Küla aadlivapi motiividega sümbol toodi siiski pidulikult rahva ette.

Ja siis läks tööks lahti. Masinamehed käristasid-müristasid võsalõikajate, rohulõikajate ja saagidega. Ülejäänud vägi kandis raadatud võsa hunnikutesse. Fotole jäänud kärul ei olnud sündmusega muud seost kui võsast välja ilmumine. Kes ta sinna kunagi viis - ei tea.

Võsalõikajate kütusepaagid tahtsid täitmist. Õnneks olid bensiinikanistrite seltsi ilmunud ka termosed teega. Puhkepaus oli igati tervitatav.

Tõsine külamees ja tema masin kahevõitluses katkujuurega.

Järjekordne puhkepaus. Mõni on juba vestlusringis koha leidnud, mõni alles otsib teda huvitavat seltskonda.

Sellise pihl-enela padrikuga võitlusse astumiseks oli ikka tublisti julgust vaja. Pakuti välja, et ühele mehele oleks siin tööd pooleks aastaks. Õppinud meeste ja heade riistadega ei kulunud tervet tööpäevagi.

Tulemus !!!

Ega selle risuga muud tarka teha polnudki. Tuli otsa.

Tööpäeva lõppu jäi kroonima ehtsa Barbeque-auto kohale ilmumine. Lastiks tõeline maiuspala - otse Palamuselt kohale sõidutatud 60 kilone grillsiga. Kui lisada veel rõõmus tuju, rahulolu tehtud tööst ja mõningad promille tekitavad vedelikud, võis päevale joone alla tõmmata.

Neljapäev, 23. juuli 2009

Niisugusena avanes mulle esmakordselt vaade Keava Suursaarele. Foto on tehtud kunagiselt Tarsi taluni viivalt taliteelt. See on üks suuremaid ja mitmekesiseima mikroreljeefiga rabasaari, mida olen kohanud. Omad puudused tal muidgi on. Ei leidnud neid, keda otsisin. Orhideesid. Miks - ei tea.



Paar kuivanud männijässi, taustal veidi metsasemad künkad ja ... üleüldine roheline tühjus. Just selline näeb välja minu lemmikmaastik. Mitte kunagi ei põlga ma ära mis iganes vaeva, et põldude,majade, raielankide tagant see oma maastik üles leida. Mitte mingi hinna eest ei vahetaks ma seda mõne teise vastu.



Neljapäev, 16. juuli 2009

punane tolmpea

Punane tolmpea ise siin. Midagi sellist lähima viieteistkümne kilomeetri raadiuses rohkem ei näe. Tumepunane neiuvaip. Üks kahest, kes tänavu õitsemise vaevaks võtsid. Mullu oli õitsevaid eksemplare kahe kasvukoha peale seitse. Kuhu nad vahepeal kaovad - ei tea. Veel tosina aasta eest oli sel liigil Tuhala lähikonnas viis kasvukohta. Nüüd on kaks. Kuhu ja miks nad kaovad????
Soovalk. Teatud kui suhteliselt haruldane liik. Pigem on harulduse kuulsus tingitud siiski taime rasketest otsimistingimustest. Sellegi foto tegemiseks tuli üsna korralik "heinaniitmine" ette võtta. Kasvukoht tänavu soode inventeerimise kõrvalsaadusena Kosest mõni kilomeeter kirdes madalsoos avastatud.
Kes ütleks, et see on kahkjaspunane sõrmkäpp!? Kust otsast ta punane on?
Harilik sookäpp. See taim on niivõrd väikesekasvuline, et tema mittemärkajat ei saa kohe kuidagi tähelepanematuses süüdistada. Samas on ta aga vägev isiksus. Siirdesoode ainuvalitseja orhideede seltskonnast. Isegi inimene kummardub tema ees. See teeb taimele au. Usun, et ka inimesele.

Majakas

Osmussaare tuletorn niisugusena, nagu ta sõjajärgselt taastati. Algupäraseid tsaariaegseid abihooneid võib sovietiaegse "kultuurkihi" ja krohvi all ainult oletada.

Nastik teeskleb surnut

Liigsest tähelepanust tüdinenud, lappas nastik ennast puntrasse, demonstreeris "roomikumustrit" , ajas keele suust välja ja oli surnud mis surnud. Hunnik "ussi" peopesal. Sirgu ajanuna võis olla umbes poolemeetrine.


Patarei jäänused

Niipalju on siis järel venalaste vägevast 180 mm kaugelaskepatarei ühest tornist. Klibusesse rannavalli 1941, aastal uuristatud laskepositsioonid näevad oma taimkatteta alastuses välja nagu eile kaevatud. Silmanurgast jälgisin tahtmatult, ega mõni tibla äkki labidat ei viibuta.
Kõikmõeldavat sõjarauda võis jupikaupa korjata nagu seeni peale vihma. Mürsukilde, padrunihülsse ja veel mingeid tundmatu otstarbega känkras jurakaid vedeles rannaklibul masendavates kogustes.




Osmussaare orhideed

Osmussaarel ei ole imelikud mitte üksnes kivid ja kadakad vaid ka orhideed. Tavaline suur käopõll oli seal märksa kollakamat värvi kui mandril. Sel põhjusel pildile jäigi. Rohekas käokeel vääris aga fotosilmaga jäädvustamist seetõttu, et tema lõhnavat sugulast ööviiulit siit mitte ei õnnestunud leida.
Harilik käoraamat ja "ebaharilik" käoraamat kõrvuti. Mandril käisin ainsat endale teada olevat valgeõielist käoraamatut kui suurt haruldust igal aastal Tammiku kaitsealal spetsiaalselt vaatamas.

Muguljuur on minu jaoks Läänemaa ja saarte tunnusorhidee. Nii olengi orhideede ajal sinnakanti sattudes püüdnud igal võimalikul juhul mõnele muguljuure asurkonnale silma peale visata.






Neugrundbretthia

Keegi Läänemaa mees olla kord öelnud, et nende mail on kolme liiki kive. Ühed siis tavalised lubjakivid, teised samatavalised maakivid ... ja siis veel need teistsugused kivid. Teaduskeeles kannavad need nime - neugrundbredzha ja on tekkinud hiidmeteoriidi kokkupõrkel Maaga. Näevad välja nagu hangunud laavakämbud.

Osmussaare kadakad

Milliseid vorme võib üks tavaline kadakas ekstreemsetes oludes omandada! Kord on ta nagu püüdnud isegi loodusjõududele vastu hakata ja mõne oksaharu taeva poole sirutada ... ...samas aga allaandnuna mööda maad nagu vaip laiali laotunud.

Soohiilakas

See kuulus soohiilakas, kelle käekäik meie maal ka kõrgetes Euroopa looduskaitse instantsides huvi on tekitanud. Minu haardeulatuses kasvab kolmes piirkonnas. Paraspõllu kaitsealal, Paunkülas Lindjärve õõtsikul ja muidugi Mahtras. Antud foto ongi kaks nädalat tagasi seal tehtud.

Esmaspäev, 22. juuni 2009

Vöökirja siug Loosalu raba servas

Kui muidu nii vesises maastikus leidub kasvõi üks kuivem maalapp, võid kindel olla, et see on rästiku poolt asustatud.

Legendaarseks saanud matkakepp

Minu peamine, sageli ainus reisikaaslane, ehk nagu ütles ühe raamatu peategelane Derzu Uzala oma matkakeppi tutvustades: "See inimene on koos minuga palju aastaid kaasas kõndinud". Kepil on asukoha leidnud veel ... ...teravasilmne kotkas, kes muistisi avastab...


... ja ussikuningas, kes on lihtsalt üks kena sümbol.

Reede, 19. juuni 2009

19. 06. Kõnnumaal

Foto nr.1 Mägralinna uus värav. Sattusin just "lindilõikamispeole".

Foto nr.2 Punakaspruun maakekiht kuivenduskraavis veepinnal. Just nii,
kobraste ja rauabakterite koostööna valmib soomaak.

Foto nr.3 Pisut "üle laagerdunud" põdrasarv, millest ainult foto
mälestuseks kaasa võtsin.


Kuldking

Foto nr.1 Naabrid, võtke koomale.
Kaunis kuldking on vaevu poolesajameetrise läbimõõduga
soosaarel turvalise elupaiga leidnud.

14. ja 18. juunil Paraspõllu soos

Foto nr.1 Seltsis on segasem. Isegi siis, kui oled kõigest pruunikas pesajuur.

Foto nr.2 Niisugune näeb välja mingisugust "steroidi" üle tarbinud ojamõõla õis.

Foto nr.4 Kuivanud kõrre taha peitu pugemine seda "tedretäppe" häbenevat
täpilist sõrmkäppa kaamerasilma eest ei päästnud.
Foto nr.5 Kahkjaspunane sõrmkäpp ...

Foto nr.6 ... ja tema kodu.
Foto nr.7 Alpi võipätakas... aga mitte Saaremaal.
Foto nr.8 Soovõhk. Silmsi oja vanas sängis tunneb end üsna koduselt.