Teisipäev, 14. juuli 2015

Juuli keskpaiga pealelõuna Järlepa rabas

Võtsime ette tavapärase käigu minu parimasse murakametsa, et midagi korvi saada. Saime ju ka, aga kõik muu nähtu kaalus selle mõne marjaliitri kuhjaga üles. Kui sohu lähed, siis millegi imekspandava otsa ikka komistad.

 Oma vana seireruudu naabruses tabasime esimesed sookäpad. Pundis oli neid tükki kuus.
Siin-seal hakkas neid veel silma, aga mitte ülearu palju.

 Vahelduseks pilt ka mammudest, mille järele üleüldse tuldud sai.

 Mu teadaolevalt isenditerikkaim kuradi sõrmkäpa kasvukoht, kus oma poolsada taime võib kokku lugeda.

 Leidub siin neid küll nii- küll naasuguseid.

 Sellise pildi oleks saanud teha paremalt, vasakult ja seljatagant.

 Suure karja seas leidub nagu ikka ka mõni eriti kirju tegelane. Niisugust ühekülgse orientatsiooniga sõrmkäppa nägin elus esimest korda. Ehk oskavad spetsid selle omapärase kujuga õisiku kohta midagi mõistlikku öelda.

 Valgeõieline vööthuul sõrmkäpp, keda vahel üksikult ikka trehvab, kuid mitte iga päev. Kindel on ainult üks koht kaks kilomeetrit lõunapool, kus igal kümnel juhul albiinot võib leida.

Päevale panid krooni pähe kaks öösorritibu, kelle mamma kahte tiiba longates sissetungijat endale järgnema üritas sundida. Kui paljud looduseinimesed sellisele vaatele peale on sattunud?