Mul polnud tegelikult plaanis tänavu Paraspõlusse jalga tõsta, kuid asjaolud kujunesid selliseks, et paar loodushuvilistele inimestele korraldatud matka läbi tuli viia. Esimesest oli tagapool põgusalt juttu, teisest teen lühikokkuvõtte siin. Läbirääkimiste käigus selgus, et tegemist on enamalt jaolt kangete matkasellidega, kellele muu hulgas ka mäed võõrad ei ole. Noh, eks ma siis valisin ka marsruudi vastavalt kraadi kangemast kategooriast. Teekond läbis kaitseala selliseid lõike, kuhu ma ise ka parema meelega ei kipu, sest kogu tähelepanu keskendub püstise asendi säilitamisele nii, et ümbrusele ainult seisatades on võimalik pilku heita. Pinnas oli vesine, kuid mitte vee all, nagu see normaalsel suvel olema peaks. Põud on oma jälje jätnud ka taimkattele. Mis juhtub veetaimega kui see kuivale jääb? Ära närtsib, sindrinahk. Suurem osa soost nägigi üsna kahvatu ja närtsinud välja. Orhideeõisikute värvilaike ka polnud. Et üldse midagi pildimasinasse saada tegin vanade turbamulla kraavide kaldal mõned klõpsud. Vesiroosid on ainsad, kes veel seda aega mäletavad kui siin allikaterohke järv lainetas. Seetõttu on need tähendusega taimed ja nende tähtsus antud kontekstis ületab tublisti nende looduskaitselise väärtuse.
pühapäev, 1. august 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)