Teisipäev, 20. juuli 2010

Sai suveuinakust ärgatud

Vaatamata sellele, et mul on veel tohutus koguses välitöid teha, võtsin leitsaku ajaks puhkust, sest töötingimused muutusid talumatuiks. Need, kes suvesüdames vähegi soos-rabas on ringi liikunud, olgu siis töö või ajaviitega seotult, peaksid teadma, et alates õhutemperatuurist 25+ muutub sealne keskkond põrgu eeskojale sarnaseks. Mitte ainult lõõskava päikese, liikumatu lämbe õhu ja erinevaist taimedest immitsevate eeterlike õlide aroomi , vaid pigem meeletu vampiiripilve tõttu. Olid, jah, ajad kui Läänemaal Kesu rabas analoogsetes oludes parmunottimise rekordit püstitasin. Paraku on möödunud kümmekond aastat ajamerre voolates tervisele oma jälje uuristanud ja ekstreemsetesse oludesse kippumisele piiri seadnud. Täna julgesin lõpuks jälle kodusesse sookeskkonda naasta. Jäljed sellest käigust jäid reaalselt parmudest puretud isiklikule ihule, lisaks ka virtuaaluniversumisse paari hetke jäädvustuse kujul.

Kuninga kuuskjalg on üks nendest võluvatest taimedest, keda ma enda jaoks soohaldjaks olen ristinud. Põhjus? Üks üsna ammune kohtumine talitee sihil, kui uduse maastiku üldisesse hallusesse järsku kollakas värvlaik ilmus. Tundus, nagu oleks üks taim kogu ümbritseva valguse endasse kokku imenud. Elamus on veel tänagi meenutamist väärt. Muide, siis ei olnud kuninga kuuskjalg veel II kategooria kaitsealune liik. Samast madalsoost Särge küla lõunaosast veel üks hariliku käoraamatu pilt. Tegelikult käisin seal valgeõielist vööthuul sõrmkäppa vaatamas. Tunnistan pattu, hiljaks olin jäänud. Valdav enamus orhideedest on ära õitsenud ja pruunikaks tõmbunud õiekattelehtede põhjal polnud enam esialgset värvi võimalik tuvastada. Kaks hilinejat siiski leidsin, kahjuks mitte just fotogeenilises olekus. Lohutuseks siis alltoodud käoraamat koos mu alatise matkakaaslasega.
Aga neilt fotodelt on midagi puudu. Pole nagu õiget meeleolu, või kuidas? Parmude lakkamatu laul on puudu. Mõelge juurde.

Pühapäev, 4. juuli 2010

Paraspõllu

Viisin Vaida loodushuvilistele ühe orhideematka läbi. Polnud sel aastal veel jalaga Paraspõllusse saanud, seega tegin varahommikul pisut luuret. Esimene üllatus oli ainulehine sookäpp uues kasvukohas. Kuna tavaliselt "sööb" ümbritsv roheuls selle taime fotol peaaegu olematuks, siis olin varmas pildimasinat klõpsima. Üritasin soo-neiuvaiba õiest makrofotot teha, aga välja kukkus nagu alati.
See sinine lill siin pole mitte ussikeel ega isegi mitte lupiin vaid harilik käoraamat. Selline väär värvilahendus ei olnud taotlus, vaid tekkis varjust valgusesse pildistamisel. Nõrganärvilistel ei soovita vaadata.