Romanorum

Vaat`siis millise kena asja leidis üks hakkaja mees Hannes Kadak Väike-Särge küla põllult vastu Pahkla piiri. Esimene rooma münt meie piirkonnast. 2015 on ajalooline aasta.

Juured algavad siit.

Klõpsisin üles kõik, mis Kannikmäel veel klõpsimist vääris. Järgmisel korral ei pruugi niipaljusid objekte enam selles seisus järel ollagi.

 Mingi ait vist

 Veel samast hoonest aga teisest suunast.

 Kindlasti ait

 Elumaja koos laudaga nii, nagu see 20 sajandi alguses veel kombeks oli.

 Väiksem kivihoone. Võibolla sepikoda väi riistakuur.

Kelder.

Üks tee, kaks asja

 Rekonstrueerimistööd Nabala teel. Lõppeesmärk - mustkate.

Sama töö samal teel. ainult et kolm kilomeetrit Nabala poole. Rauasulatuskoha kiht süvendatud teekraavis.

Shlakikamakas sellest välja tõstetud kihist. Neid on sal ohtrasti.

Sisukas esmaspäev oli see 16 november

 Inglismaa AEthelred II

 Saksamaa

 Sigtuna

 Bütsants

 Saksamaa

 Inglismaa

 Inglismaa

 Ungari haruldane.

 Araabiamaad

?

Aasta viimane aardejaht oli edukas.

Tammiku suur kivi.

Küllap mäletate seda Suurekivi talu nimekivi selle kevadise retke ajast. Seekord oli mul ka mõõdulint kaasas. Tegin tiiru peale ja sain tulemuseks siinsete hiidrahnude puhul standadse 14 meetrit. Kõrgus 2 meetrit.

Lähikonda jääb kaks umbes 15 korda 10 meetri suurust inimese laotud ristkülikukujulist kivirauna, mille otstarvet ei oska seletada. Nagu mingid hoonepõhjad. Fotol paistab lehekuhja alt ainult mõni ebamäärane kivinukk välja. Väsas paremat pilti ei saanud. Uskuge, tegelikult on see lasu märksa korrapärasem.

Siniallikas

Võivere küla heinamaades Tuhala jõe lähedal Preediku talu maal oli vanarahva juttude järgi kunagi Siniallikas. Vägev kolhoosiaegne maaparandus jättis sellest 70-ndail aastail järgi just niisuguse monstrumi. Vesi juhiti toru kaudu jõkke ja kõik.

Ärge seda küll nüüd uskuge, midagi muud - palun väga

 Nagu räägivad pojad paremad ja kinnitavad kroonikad vanemad oli praeguse Tammiku mõisa asemel olnud keskajal ühe kohaliku vanema talu, mis alamsaksa keelepiirkonnast pärit orduametnike hullusti väänatud eesti keelest kirja panduna nägi välja Kyrewenrijke. Sel vanemal oli ka omajagu vasalle kohaliku rahva hulgast. Neil polnud küll mõisaid, kuid sutsu suuremat sorti talukohad ikka. Meie päevini on juba mainitud kroonikate vahendusel jõudnud ka nende talude nimed kujul, mille üht näidet ma juba kasutasin. Et samas voolusängis mugavalt edasi seilata, jätkan vanas vaimus. Niisiis olid vasallise talude nimed Leydenall, Unnomegki. Sepa eluase mis vägeva vanema venna valduses oli kandis aga nime Kyrewendarra. Talude pererahvale lisaks elas siin, olgu siis vanema mõisakoha või vasallide maade servaalal ka trobikond saunikuid ja maata mehi. Ühel kenal päeval tuli vanem mõttele ka vaesemale rahvale üks kehvem põllulapp hingemaaks jaotada. Ta ratsutas kohaliku maaisanda, suursuguse von Toddewini juurde ning naasis sealt lubakiri taskus. Et juba pikemat aega oli õnnis rahuaeg kestnud, siis olid sakste ja kohaliku rahva omavahelised suhted paika loksunud ning vähemalt seni kui vakusepäevadel viljavoorid ning loomakarjad maaisanda lossi poole liikusid polnud mõttekas sisse harjunud korda muuta. See millega mingi "untermensch" oma talus tegeles ei läinud maaisandale üldiselt korda. Vähemalt seni kui aadelkonna ja katoliku preestrite poolt ette seatud reeglitest viisipäraselt kinni peeti.
  Seesinane rahuaeg andis vanemale tema ettevõtmises nii palju kindlust et ta otsustas oma vaese rahva pooleterameesteks ülendada. Peitnud maaisanda kõikvõimsa vahapitseriga kinnitatud pärgamendilehe härjanahast keeratud ja vaskneetidega kaunistatud vutlarisse kus, muide, veel mitu sarnast ürikut pelgupaika pidasid, lõi ta plõksuga riivi kinni ja laskis noorema poja sepast venna järele saata. Ühtlasi laskis saunikutele sõna viia, et nimetatud vägi uudise teada saamiseks vanema õue koguneks.
 Unustasin mainida, et sepp pidi kivi raiumise riistad seltsi võtma et üks iselaadi toiming ära teha. Nimelt oli vanem juba varasemal ajal põllulapi risti-põiki läbi käinud ning kasetohulapakale tinapulgaga maade jaotuse skeemi joonistanud. Nüüd tuli sepameistril seesinane kritseldus nabani ulatuva maakivi tasasema külje peale sisse raiuda. Edasi järgnes protseduur mida tänapäeval veel jahimehed liha jagamisel kasutavad. Keegi osutab kepiga vastavale tükile ja teine nimetab tüki saaja nime. Või eksin ma? Eks võis ju see valimine ka mingil teisel viisil käia. Õnnelike juhuste läbi on aga vähemasti skeem meie päevini jõudnud et nüüd mõttelennule rammusat toitu anda.

Sügisese Paraspõllu silmarõõm

Käisin selle aastanumbri sees viimast korda Paraspõllus ühe kindla eesmärgiga. Saada pildikasti õitsev püsiksannikas (Swertia Perennis). Kohale jõudes selgus, et olime nädala võrra hiljaks jäänud. Ainult ühel taimel oli veel üks õis avatud. Laiad lamamisasemed mitme kena taime kõrval andsid oletada, et keegi õnnelikum fotogtaaf õigel ajal kohal oli käinud. Aga noh, nii haruldase liigi puhul on ka üks õis fotol väärtus omaette. Õitsenuid ja tänavu mitte õitsenuid lugesin põgusal retkel kokku 9.

Ühtlasi vaatasin üle ka oma 12 aasta taguse võsaraide tulemuse. Hakkab, sinder, pisitasa kordust nõudma. Hooldamata ala nägi siiski hullem välja.

Juuli keskpaiga pealelõuna Järlepa rabas

Võtsime ette tavapärase käigu minu parimasse murakametsa, et midagi korvi saada. Saime ju ka, aga kõik muu nähtu kaalus selle mõne marjaliitri kuhjaga üles. Kui sohu lähed, siis millegi imekspandava otsa ikka komistad.

 Oma vana seireruudu naabruses tabasime esimesed sookäpad. Pundis oli neid tükki kuus.
Siin-seal hakkas neid veel silma, aga mitte ülearu palju.

 Vahelduseks pilt ka mammudest, mille järele üleüldse tuldud sai.

 Mu teadaolevalt isenditerikkaim kuradi sõrmkäpa kasvukoht, kus oma poolsada taime võib kokku lugeda.

 Leidub siin neid küll nii- küll naasuguseid.

 Sellise pildi oleks saanud teha paremalt, vasakult ja seljatagant.

 Suure karja seas leidub nagu ikka ka mõni eriti kirju tegelane. Niisugust ühekülgse orientatsiooniga sõrmkäppa nägin elus esimest korda. Ehk oskavad spetsid selle omapärase kujuga õisiku kohta midagi mõistlikku öelda.

 Valgeõieline vööthuul sõrmkäpp, keda vahel üksikult ikka trehvab, kuid mitte iga päev. Kindel on ainult üks koht kaks kilomeetrit lõunapool, kus igal kümnel juhul albiinot võib leida.

Päevale panid krooni pähe kaks öösorritibu, kelle mamma kahte tiiba longates sissetungijat endale järgnema üritas sundida. Kui paljud looduseinimesed sellisele vaatele peale on sattunud?

Orhideede kõrgaeg, ühed lähevad ja teised tulevad.

  Olgugi, et suvi alles algas on taimeriigis südasuve hõngu. Loodus pöörab ajaraamatu lehti ja see kehtib ka nende lehekülgede kohta kus orhideede pildid seisavad.

 Naerimäe viimased kuldkingad ürutavad veel oma kulunud tuhvlit vormis hoida ...

 ... aga neidki ootab sama saatus. Kõrval olevad pesajuured on pisut paremas vormis aga neilgi on varsti aeg minna.

 Heinaaja lõhnav ööhaldjas kahelehine käokeel oma parimas seisus.

 Üks omapärane orhidee, kelle juures ma kaua aru pidasin aga õiget otsa kätte ei saanudki sest tekkis soov öelda: sellist pole olemas. Õisik siin pildil ...

 ... ja alumised lehed siin.

 Varju jäänud kahkjaspunased sõrmkäpad alles alustavad õitsemist.

 Kärbesõit jätkub veel nädalaks.

Parimas eas kahkjaspunane sõrmkäpp Mölluallikatel.

Esimene tänavune Paraspõllus käik

Läksin sinna peamiselt kärbesõie seisu kaema, aga ei öelnud muustki huvitavast ära.

Ilus tume tiheda õisikuga hall käpp kaitseala väravas.

Kahkjaspunane sõrmkäpp siis hetkel sellises seisus.

Alpi võipätakatest, nagu arvata võiski, oli suurem osa õitsenud. Paar-kolm ilusat kogumikku siiski leidsin. Põhiliselt allikate alalt.

  Kärbesõis ei kiirusta. Ma läksin omas tarkuses neid sinna loendama, kuid et nimetatud toiming ainult küürakil või roomakil asendis võimalik oli, siis loobusin üsna ruttu nende vaevu õievarre moodustamise faasis taimede selekteerimisest muu rohelise hulgast. Ühe või kaks lahtise õiega taime leidsin ja ka pildi klõpsasin, kuid nässu see ettevõtmine seekord läks.

Ühest loodusnähtuste jäädvustamise projektist.

Mullu sügisel aasta tegemistele-tegemata jätmistele tagasipilku heites tekkis mõte jäädvustada  fotodena ja vajadusel ka füüsiliste parameetrite registreerimise teel koduümbruse suured kivid, suured tammed ja kõik teada olevad allikad. Viimastest siis nii olemas olevad kui kadunud.
Üritusele panin nimeks KIVID, KAIKAD ja LOMBID. Hakatuseks mõned pildid ka siia väljanäitusele.

             Seda nn. Nõmme rahnu on kõik Aruvalla-Urge teed mööda sõitjad kindlasti näinud. Kõrgus 2,1m ja ümbermõõt 14 m.

Loo kivi on sügavale metsapadrikusse peitunud ja teda pole just kerge leida. Usun, et seal läheduses paikneva uusasumi elanikudki seda veel leidnud ei ole. Kõrgus 1,7 ja ümbermõõt samuti 14 m.

Üks Tammiku Suurekivi talu nimekividest. Neid pidi seal veel olema. Hullumoodi võssa kasvanud endisel heinamaal. Mõõtmed esialgu teadmata.

Jätkub!

Jätkuvalt metsavendade jälgedel

Asjahuvilised said kohalikelt elanikelt ja arhiividest teateid ühe Esku soos asuva metsavendade onni kohta, mille juurde ka mitmeid ajastule iseloomulikke jutte liikus. Esimesel külastusel onni asukohta välja selgitada polnud õnnestunud. Eile aga sai detektori abil metsaalust üsna põhjalikult seiratud ja otsitud asju, mis ainult inimeste kaasabil siia võisid jõuda. Esialgu lõi leiumaterjalile oma pitseri arvatava onni asukohal paiknenud turbavõtu aukudega seotud materjal, ehk siis Wabariigiaegsed neljakandilised naelad arvatavast turbakuivatamise kuurist.
  Naelte sekka eksinud vene vintpüssi tühi hülss andis esimese vihje mingistki paugutamisest.
Onni asukoht sai lõpuks tuvastatud tihedalt detektorisignaale andnud piirkonnana turbaaukude naabruses. Leiumaterjalist väärivad ära märkimist viisnurgaga mundrinööbid, pannal, viil, õhukeseseinalise vasktoru jupid ja suuremat sorti klaasist pudeli või muu säilitusanuma killud. Ka sisaldas pinnas söetükikesi ja põlenud kive avatavalt koldeasemelt või ahjust. Kõiki signaali andnud esemeid välja ei kaevanud. Jätsime need tulevase põhjalikuma uurimistöö tarbeks omale kohale. Foto sai küll sündmuspaigast tehtud kuid mingit olulist eluaseme märki maapinnal tuvastada pole võimalik.