Reede, 3. september 2010

Veel vesiroosidest, muustki huvipakkuvast

Vesiroosid turbavälja kraavis. Kuna tegemist ei ole loodusliku elupaigaga võtsin jultumuse mõned välja kaevata ja kodu juurde jõkke siirdada. Ei tea, kas lähevad kasvama??
Augustikuu viimasel päeval käisin Nõrava küla taga oma pohlametsa saagiolusid ( null!!) üle vaatamas ja tegin möödaminnes tiiru kolhoosiaegses turbamulla karjääris. See songitud ala, kus kuivenduskraavid sees ja kuni pool meetrit pinnast ära kooritud, on mitmeski mõttes huvitav koht. Esiteks on siin võimalik jälgida loodusliku taimkatte taastumise protsessi ja teiseks lisandub rohket ainet mõtisklusteks ja ... vastuseta küsimusi. Viimastega jätkangi.
Veidike taustast. Turbamulla karjäär haarab enda alla kunagise Tuhala jõe looke ( vanadel kaartidel täiesti olemas, tänapäeval säng osaliselt jälgitav) . Kusagil 20-ndail aastail tegeles siin kuivendustöödega Nõrava Veeühisus. Sellest ajast pärineb suurem osa siinsest sooheinamaast. Jällegi vanu kaarte appi võttes saame teada, et juba tsaariajal on siinne jõe looge otseks lõigatud. Samal ajal kaevati ilmselt ka Leva järvest lähtuv kraav.
Vee-eluviisiga tigude kojad turbas. Kindel kunagise vabavee ala tunnus.

Veetaseme alanemine ja mättakihi maha koorimine on intensiivistanud turba mineraliseerumist paljastades ühtlasi jälgi jõe ja selle mõjuala kaugemast ajaloost. Esimene vastuseta küsimus puudutab paljastunud maakive. Kuni kive oli näha vaid üksikud arvasin, et need markeerivad kunagisi küünide asukohti. Aja möödudes aga kivide hulk suurenes. Üllataval kombel on need seotud jõesängi asukohaga. Esimene mõte - mullakiht on eemaldatud peaaegu mineraalpinnaseni ja kivid paiknevad seal, kuhu nad jääajast maha jäid. Lihtne katse teritatud otsaga teiba abil lükkas selle versiooni otsustavalt ümber. Kividel puudub kontakt mineraalse alusega. Järelikult on need siia kandunud ajal, mil turbakiht juba eksisteeris. Milline jõud kive liigutab? Kas inimene? Aga milleks vedada kivid sohu ja need siia kaootiliselt laiali pilduda (enamus siinsetest rahnudest on seda mõõtu, et inimese ja veolooma ramm hea tahtmise korral peale hakkaks). Teine variant: Suurvesi kergitas jõe jääd, kangutas jäässe külmunud kivid kusagil mujal mineraalpinnasest lahti ja kandis praegusesse asukuhta kunagisel lammil. Ülesvoolu minnes puutub jõgi mineraalmaaga kokku alles nelja kilomeetrise matka järel, peaaegu Mahtra küla lähistel. Seega üsna pikk teekond neil kividel tulla. Muidugi jääb võimalus, et kivid rändasid jääga koos etapikaupa. Ühel aastal niipalju ja teisel jällegi naapalju maad allavoolu. Aega neil ju oli. Kivid kunagises jõesängis. Tõelised rändkivid.
Teine teema puudutab botaanikat. Paaris vana jõesängiga ristuvas kraavis kasvab massiliselt vesiroosi. Ometi on selle taime lähimad kasvukohad Leva järves ja jällegi Mahtra all. Ajalises mõttes värskete kraavidega mõlemal populatsioonil otsekontakt seemneid edasi kandva voolava vee kaudu puudub. Kustkohast siis sai siia tuhandeid erinevas vanuseastmes vesiroosi taimi? Ainus mõistlik järeldus: Seemned ladestusid põhjamudasse jõe eksisteerimise perioodil ja ootasid uinuvas olekus idanemiskõlbulike tingimuste taastumist.
Küsimus tuleb peaaegu paleobotaanikute töövaldkonnast. Kui kaua võivad vesiroosi seemned idanemisvõimelistena püsida?
Ootan kommentaare.