Ootasin ammu ilma, et tänavuse aasta viimane rabaretk ette võtta. Lisaks tahtsin teha mõned klõpsud jõest, kus ka veidi vett sees ja otsida üles ühe teadmata kadunud objekti.
Jõgi sellisena, nagu ta peale 19 sajandi lõpu süvendamist välja hakkas nägema.
Selle maanuki peal peaks asuma nelja mõisa, Mahtra, Järlepa, Oru ja Tammiku piirikivi. Ilmselt on see turbasse vajunud aja kestel.
Üks, kõige alumine ja kõige vanem neljast kaskaadi moodustavast kopratammist. Kobras on ainus loom, kes stabiilse veevaru eest hoolt kannab.
Üks rabaserva jämedatest hongadest hommikuse udu rüpes. See kõige jämedam.
Raba ja jõelammi piiril kõndides kord näeb jõge ja kord mitte vastavalt sellele nagu ta parasjagu lookleb. Tuhala jõele pole looduslikku sängi alles jäänud rohkem kui kolm kilomeetrit ja seda natukest tuleb täiega nautida. Parim aeg selliseks käiguks ongi kas varakevadel või sügisel enne lund.
Kobraste tegevuse "pahupool" ja selle tagajärjed. Jõe kallas on nii läbi uuristatud, et puud kuivavad ja murduvad jalalt.
Poolel teel Mahtra alla suubub raba poolt jõkke osaliselt mattunud sängiga oja, mis on üks omapärane nähtus. Sellel fotol tõuseb oja lõplikult maapinnale et sajakonna meetri järel jõega ühineda.
Rabaoja silkab läbi ürgse ilmega metsa reipalt jõe poole.
Solinal ja vahutades kaob oja raba rüppe.
Rabaoja enne samblasse kadumist. Siit veel poolsada meetrit ülesvoolu on säng ära tuntav, edasi viitab vaid veidi kõrgem puuderida vooluvee olemasolule.
Teadmata kadunud objektist fotot pole, aga tegemist olnuks rabasse veetud paadiga, mille ajalugu 1941 aasta augusti tagasi ulatub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar