Tammiku kaitsealal kahe vihma vahel

Käisin oma tavapärasel kontrollretkel Möllu allikaoja orhideede käekäiku seiramas. Ütlen kohe ära, et midagi meeltülendavat see käik ei pakkunud. Oja kuivab aasta-aastalt rohkem kokku ja minu meelest see protsess kiireneb. Vastavalt väheneb ka orhideede kasvamiseks sobiv ala, sest sinihelmika hordid murravad raginal peale ja kuusevõsa laiutab. Varasemad ojaserva imballikad on kinni kasvanud ja mätastunud. Kui mitmendat järjestikust aastat juba ei näinud ainsatki kärbesõit. Täpilisi sõrmkäppasid jäi silma alla kõigest kaks ja russowi sõrmkäppasid tosinkond. Selaginelli oli varem pea igas sepsikamättas, Nüüd ehk veerandis osas varasemast. Käoraamatute pärast käin sealt mingi aja möödudes veel korra läbi.

                                                             Pilti tegin kenast ööviiulist ...

             ... ja kahest veel kenamast Russowi sõrmkäpast. Kauaks neid siia veel jagub??

Edasi võtsin julguse kokku ja ragistasin läbi mõttetu kuusekultuuri Rahkvälja kraavi lähteallikale, kus mäletasin korralikku paarikümnemeetrise läbimõõduga allikajärve olevat. Jõudsin kohale ja ei uskunud silmi. Allikajärv oli kadunud. Vaid mingi nelja-viie ruutmeetrine lohk ajas vaevaliselt vett välja. Rohkest orhideepopulatsioonist olid järel armetud jäänused. Selaginelli siiski veel leidus, aga oi kui vähe. Lõpuks, ülla-ülla,  nägin ka selle päeva ainsa kärbesõie ära.