Tänavune talv on juba sellist mõõtu, et annab 60-ndate aastate alguspoole talvedega võrrelda. Olin tol ajal paras pätakas, aga tärkav loodusehuvi hakkas vaikselt, nagu öeldakse, välja lööma. Tänulik pean olema oma isale, kes mind kasvõi oma turjal mitmesuguste loodusnähtuste juurde viis. Ühest sellisest nähtusest, mis tema noorpõlves tavaline oli, armastas isa just talve lõpus jutustada. Kevadine suurvesi ja jääminek sellega koos. Vesi oli ulatunud "metsast metsani" ja jäälahmakad moodustanud jõesängis mitme meetri kõrguseid kuhjatisi. Otiveski sild olevat igal kevadel peale vee alanemist tõsist remonti nõudnud.
Tänavune talvelõpp lubab midagi sarnast oodata, sest jääl on paksust üle 50 cm ja lund... noh, teate isegi.
Paraku kardan, et sellist minevikus olnud vetetulva ei saa enam olema, sest Pirita jõe kanalit on Vaida juures süvendatud. Selle tagajärjel süveneb pidevalt ka ülesvoolu asuv loogeline jõesäng, mille täitmiseks ja üle kallaste ajamiseks ei jätku ilmselt sellestki lumekogusest. Igal juhul tahan tänavu kanuu suurvee kõrgperioodil Allika aasus vetevalda lükata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar