Talvemasendus

Talv ei ole minu lemmikaastaaeg olnud mitte kunagi. Veel enam, ma vihkan talve. Vihkan just sellise lummemattunud ja väheinformatiivse pinna tõttu. Fantaasiat omava inimesena võin muidugi ette kujutada, et mida põnevat seal lume all kõike võib leiduda. Soodes-metsades haruldasi taimi, põldudel kultusekive, potikilde ja jahvekive. Kõike seda, millest mu mõttemaailm kosutust leiab. Paraku on see kõik minu jaoks lootusetult kadunud olekus ja välja, silma alla, käega katsuda ilmub alles tont teab, millal.
Tunnen, et olen talveunes. Ärkamiseks on suurt pauku vaja. Vähemalt väga suurt tulvavett. Eeldused on täiuslikult olemas. Antaks ainult jõudu ära oodata. On mida oodata. See ootus hoiabki veel elus. See asi seal vahtraoksal on minu lume kakk. Vahin teist igal hommikul ja õhkan lootusrikkalt. Sula ükskord juba ära, sunnik, sinu kadumine oleks esimene kevade tundemärk. Kakk kestab ja talv kestab. Kaua veel?