Maastikul ringi kõndides võib vahel imelikke asju leida. Kui trehvan kusagil mõnda kondihunnikut, siis ei jäta otsimist enne, kui pealuud trehvan. Selline tava on mind rohkem kui ühe korra väärtusliku avastuseni viinud. Mullu suvel Paunküla kaiseala serval oli aga just see sarvedega sokukolju esimene, mis soiselt kraavikaldalt silma hakkas, veel enne muid jäänuseid. Loomulikult korjasin üles, vääristasin ära ja panin aluse peale seinale riputamist ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar