Nõiakaev hakkas keema!!

Ei uskunud külajutte ja ajalehte, käisin ise kohal.

Nädal enne jõule karstialal

Nõiakaev hakkab keema homme, hiljemalt ülehomme.

Kõik orud, augud ja uurded on vett täis. Virulase koopasse jookseb kolinal sisse.

Aasta orhideed taga otsimas.

Juba teist aastat järjest valitakse Aasta Orhideed. Tänavu valiti selleks teadupärast tõmmu käpp. Sisuliselt tähendab Aasta Orhidee valimine seda, et antud liigile tavalisest suuremat tähelepanu pööratakse. Üks Eesti Orhideekaitse Klubi üritustest saigi siis pühendatud nimetatud liigi seisundi hindamisele. Alljärgnevalt kahepäevase, Raplamaal toimunud ettevõtmise, lühikokkuvõte piltides. Seltskond orhideefänne "sõjaplaani" koostamas ja kaardimaterjaliga tutvumas.



"Tühi ja paljas maa" Rangu nõmmes. Just siit lootsime varasematele andmetele toetudes leida tõmmut käppa.

Aasta Orhidee on üles leitud! Kokku leidsime neid tükki kuus.


Ürt-punanupp. Peamiselt Läänemaaga seotud nähtus, Järvakandi-Rapla-Kohila joonest ida pool ei ole teada. Aga minule meeldib!

Üks Märjamaa järtadest näeb enne niitmist välja just selline. Järta - karstijärvik Raplamaal.

Aasnelk Tõrasoo kaitsealal.

Valgeõieline harilik käoraamat. Mitte just väga suur haruldus, kuid pildimasinasse ma ta püüdsin.


Laialehine neiuvaip Tõrasoos. selles teeäärses kasvukohas oli ta täisõitsengus. Minule teada olevais varjukamates kohtades näeb sellist pilti ehk nädala möödudes.

Valgu-Velise tee äärde jääva Sulu karjamõisa viljaküünist tehtud nn. Külamaja oli meile ööbimispaigaks.

Särge-tagustes soodes pilvisel pealelõunal.

Siinjuures tahan parandada oma möödunudaastase apsaka nende valget karva vööthuultega. Nagu mäletate, jäin hiljaks. Tänavu sattusin õigeks ajaks kohale ja leidsin kohustuslikud neli õitsevat eksemplari ka üles. Hoian sellel populatsioonil aastaid silma peal. Maksimum on olnud üheksa. Tänavustest kaks olid tähistamata, seega uued või pikalt puhanud taimed. Võrdluseks ka tava-tavaline vööthuul sõrmkäpp. Selle va soo-neiuvaiba juures katsetasin alt üles pildistamist. Kahelehisest käokeelest mul vist samuti korralikku ülesvõtet pole.

Kahelehine käokeel
Soo-neiuvaip
Vööthuul sõrmkäppVööthuul sõrmkäpa valge vorm

Viimastel aastatel koduümbrusest leitud sõjakraam fotodel

Selline tera tuli koos tupega välja aida alt. Asjatundjad ütlevad - inglise. Määramisleheküljed, et mingi hübriidkomplekt. Kirju-numbreid pole. Analoogne tupenahk hakkas silma Hispaania tääkide hulgas. Pea puidust ja üsna kõdunenud. Omal ajal tekitas antud leid mitmeid mõtteid: nt. ei pruugi see riist ühtigi sõjaaegne olla, vaid märksa varajasem, sest selle maja, mille 1971 aastal ostsime, peremees oli Vabadussõjast osa võtnud.
Samast leiupaigast tuli välja ka MG 34 "kopsik", mis konteksti märksa paremini sobib.
Oli veel ka kolm granaati ja lahti lõigatud tsinkkast Mossini moonaga, ca 100 ühikut. Kollase otsaga raked kuulid. Otse soolasealiha astja asukoha alla sattunuina polnud seal peale rooste ja püssirohu segapudru suurt midagi võtta. Teatatud Päästeametile ja kraam krundilt minema toimetatud.
Küüni põranda heinaprahist tuli välja Mossini toru. Vanaraud.
Nõmme küla mürsukolakas. Diameeter keermejälgede põhjast 150 mm. Ots on sama ooperi samast pildist, aga lava teisest nurgast. Küntud välja hoone lähedusest, mille seinast kunagi poisikesena noaotsaga kilde sai kougitud. Tundub sobivat. Mürsul mingeid kirju säilinud pole, otsast aga asjatundjatele puremisks veidi sümbolite abrakadabrat.
Niisiis: L.W.M.Z.2? Rh.S.K. ühel küljel, teisel 48d. Küsimärk tähistab kohta, kus kriipimisjälg võib olla midagi ära kustutanud. Foto tehtud asja vähem kannatanud küljest. Teiselt poolt paras peopesasuurune tükk läinud.
"Põrsas" tagantvaates siis selline.

Jäi jalgu ühel metsateel ...

... mulle komplekt kännu kõrvale maetud kööginõusid.
... mulle kaua otsitud ja lõpuks leitud rootsiaegse Racke Jan-i talu vundament.
... mulle siis selline kompositsioon piklikest ja ümaratest asjadest.

Pärandkultuur - Sagri

Üks imelikumaid asju, mida ma vanade hoonete ja varemete juures eales tähele olen pannud: salvkaev hoones sees. Vägev suurtest kividest kaev mäe otsas hoone vundamendi nurgas. Seal oli veel kaks keldritaolist lohku ja vägeva hoone vundament. Kõik see kokku tekitas iseäralikke mõtteid, et tegemist võib olla Sagri koha vanima hooneasemega kusagilt keskajast. Meenutas pigem mingit kindlustalu või väikemõisat, mille üheks funktsiooniks oli ka pererahva kaitsmine sõdade puhul. Nabala uuelt teelt taluni viiv allee, mille vahtratel võib olla käsil juba teab mitmes põlvkond.

Sagri kõige värskem vundament, kus sidusainene juba tsemendisegu on kasutatud ja seetõttu ei tohiks olla varasem 20. sajandi esimesest kümnendist. Säilinud ka ahjuvare ja alla kukkunud korstnapits.

Võimaliku keskaegse kindlustalu alus koos ühte keldrilohku rajatud "uusehitisega". See putka seal paremas servas. Enamus kindlustalu suurtest maakividest on kasutamist leidnud ilmselt hilisemate hoonete juures.

18 - 19. sajandi tüüpilise rehielamu vundament. Fotole mahtus seekord ainult aganiku osa.

Harva on võimalik ühe kindlasti keskmisest jõukama talukompleksi erinevaid arenguetappe niimoodi koos näha. Tegelikult ei mäletagi midagi sellist, ometi on ju Eestimaal omajagu ka ringi kolatud. Viimasel pildil Sagri kõrtsihoone imposantsed varemed. Muide, vana Nabala tee kulges just paigast, kust foto tehtud.

Pärandkultuur piltides

Hauakoht keset metsa! Kes, mis ja mis asjaoludel? Kunagi ammu, 60-ndatel aastatel kui isa mulle seda kohta näitas, polnud siin metsa ollagi. Paar-kolm vana kaske keset heinamaad. Ja kääbas, millele lehmade tallamise vältimiseks okastraataed ümber tehtud. Ka siis oli seal rist, aga ilmselt mitte see. Vana kõdunemud rist asendati 60- ndate lõpus. Siin puhkab politseipataljoni võitleja, hilisem metsavend Vladimir Lember. Tapetud julgeoleku poolt 1945. aasta oktoobris.
Tuhala mõisa pargi jõepoolne piirdemüür.

Tulvavete aeg 12. 04. 2011.

Niisugune pilt avanes siis Ärmassöödi silla juurest Oru poole. Veel pääseb autoga läbi.
Üritasin Tuhala jõe valgala suurimat veevälja pildistada, kuid ei leidnud piisavalt kõrget poodiumi. Seetõttu sai pildile rohkem maad kui vett. Tegelikult oli ikka vastupidi. Maakeel sihib Preediku talu suunas.

"Hädaorust" ei saa juba teist aastat üle ega ümber. Seekord võtsin julguse kokku ja tungisin suisa häda südamesse. Laste mänguväljak nägi välja nagu Pärnu plaaz jaanuaritormi ajal.
Oru-Oti sihist vihtus vesi hoolega üle voolata. Ikka "Hädaoru" suunas.
Tänavu hakkas kaev väga tiidsasti "keema". Ei tea, kust ta selle vee nii järsku leidis.
Karstilehter Veetõusme augu kõrval.
Sündides surnud maja. Üks tänapäeva tondilossidest "Hädaorus".
Otsige vahelduseks üles mullu enam vähem samast rakursist ja samal ajal tehtud sissekanne. Milliseid erinevusi leiad?
Veetõusme augus pulbitseb.