Sügisese Paraspõllu silmarõõm

Käisin selle aastanumbri sees viimast korda Paraspõllus ühe kindla eesmärgiga. Saada pildikasti õitsev püsiksannikas (Swertia Perennis). Kohale jõudes selgus, et olime nädala võrra hiljaks jäänud. Ainult ühel taimel oli veel üks õis avatud. Laiad lamamisasemed mitme kena taime kõrval andsid oletada, et keegi õnnelikum fotogtaaf õigel ajal kohal oli käinud. Aga noh, nii haruldase liigi puhul on ka üks õis fotol väärtus omaette. Õitsenuid ja tänavu mitte õitsenuid lugesin põgusal retkel kokku 9.

Ühtlasi vaatasin üle ka oma 12 aasta taguse võsaraide tulemuse. Hakkab, sinder, pisitasa kordust nõudma. Hooldamata ala nägi siiski hullem välja.

Juuli keskpaiga pealelõuna Järlepa rabas

Võtsime ette tavapärase käigu minu parimasse murakametsa, et midagi korvi saada. Saime ju ka, aga kõik muu nähtu kaalus selle mõne marjaliitri kuhjaga üles. Kui sohu lähed, siis millegi imekspandava otsa ikka komistad.

 Oma vana seireruudu naabruses tabasime esimesed sookäpad. Pundis oli neid tükki kuus.
Siin-seal hakkas neid veel silma, aga mitte ülearu palju.

 Vahelduseks pilt ka mammudest, mille järele üleüldse tuldud sai.

 Mu teadaolevalt isenditerikkaim kuradi sõrmkäpa kasvukoht, kus oma poolsada taime võib kokku lugeda.

 Leidub siin neid küll nii- küll naasuguseid.

 Sellise pildi oleks saanud teha paremalt, vasakult ja seljatagant.

 Suure karja seas leidub nagu ikka ka mõni eriti kirju tegelane. Niisugust ühekülgse orientatsiooniga sõrmkäppa nägin elus esimest korda. Ehk oskavad spetsid selle omapärase kujuga õisiku kohta midagi mõistlikku öelda.

 Valgeõieline vööthuul sõrmkäpp, keda vahel üksikult ikka trehvab, kuid mitte iga päev. Kindel on ainult üks koht kaks kilomeetrit lõunapool, kus igal kümnel juhul albiinot võib leida.

Päevale panid krooni pähe kaks öösorritibu, kelle mamma kahte tiiba longates sissetungijat endale järgnema üritas sundida. Kui paljud looduseinimesed sellisele vaatele peale on sattunud?

Orhideede kõrgaeg, ühed lähevad ja teised tulevad.

  Olgugi, et suvi alles algas on taimeriigis südasuve hõngu. Loodus pöörab ajaraamatu lehti ja see kehtib ka nende lehekülgede kohta kus orhideede pildid seisavad.

 Naerimäe viimased kuldkingad ürutavad veel oma kulunud tuhvlit vormis hoida ...

 ... aga neidki ootab sama saatus. Kõrval olevad pesajuured on pisut paremas vormis aga neilgi on varsti aeg minna.

 Heinaaja lõhnav ööhaldjas kahelehine käokeel oma parimas seisus.

 Üks omapärane orhidee, kelle juures ma kaua aru pidasin aga õiget otsa kätte ei saanudki sest tekkis soov öelda: sellist pole olemas. Õisik siin pildil ...

 ... ja alumised lehed siin.

 Varju jäänud kahkjaspunased sõrmkäpad alles alustavad õitsemist.

 Kärbesõit jätkub veel nädalaks.

Parimas eas kahkjaspunane sõrmkäpp Mölluallikatel.

Esimene tänavune Paraspõllus käik

Läksin sinna peamiselt kärbesõie seisu kaema, aga ei öelnud muustki huvitavast ära.

Ilus tume tiheda õisikuga hall käpp kaitseala väravas.

Kahkjaspunane sõrmkäpp siis hetkel sellises seisus.

Alpi võipätakatest, nagu arvata võiski, oli suurem osa õitsenud. Paar-kolm ilusat kogumikku siiski leidsin. Põhiliselt allikate alalt.

  Kärbesõis ei kiirusta. Ma läksin omas tarkuses neid sinna loendama, kuid et nimetatud toiming ainult küürakil või roomakil asendis võimalik oli, siis loobusin üsna ruttu nende vaevu õievarre moodustamise faasis taimede selekteerimisest muu rohelise hulgast. Ühe või kaks lahtise õiega taime leidsin ja ka pildi klõpsasin, kuid nässu see ettevõtmine seekord läks.

Ühest loodusnähtuste jäädvustamise projektist.

Mullu sügisel aasta tegemistele-tegemata jätmistele tagasipilku heites tekkis mõte jäädvustada  fotodena ja vajadusel ka füüsiliste parameetrite registreerimise teel koduümbruse suured kivid, suured tammed ja kõik teada olevad allikad. Viimastest siis nii olemas olevad kui kadunud.
Üritusele panin nimeks KIVID, KAIKAD ja LOMBID. Hakatuseks mõned pildid ka siia väljanäitusele.

             Seda nn. Nõmme rahnu on kõik Aruvalla-Urge teed mööda sõitjad kindlasti näinud. Kõrgus 2,1m ja ümbermõõt 14 m.

Loo kivi on sügavale metsapadrikusse peitunud ja teda pole just kerge leida. Usun, et seal läheduses paikneva uusasumi elanikudki seda veel leidnud ei ole. Kõrgus 1,7 ja ümbermõõt samuti 14 m.

Üks Tammiku Suurekivi talu nimekividest. Neid pidi seal veel olema. Hullumoodi võssa kasvanud endisel heinamaal. Mõõtmed esialgu teadmata.

Jätkub!

Jätkuvalt metsavendade jälgedel

Asjahuvilised said kohalikelt elanikelt ja arhiividest teateid ühe Esku soos asuva metsavendade onni kohta, mille juurde ka mitmeid ajastule iseloomulikke jutte liikus. Esimesel külastusel onni asukohta välja selgitada polnud õnnestunud. Eile aga sai detektori abil metsaalust üsna põhjalikult seiratud ja otsitud asju, mis ainult inimeste kaasabil siia võisid jõuda. Esialgu lõi leiumaterjalile oma pitseri arvatava onni asukohal paiknenud turbavõtu aukudega seotud materjal, ehk siis Wabariigiaegsed neljakandilised naelad arvatavast turbakuivatamise kuurist.
  Naelte sekka eksinud vene vintpüssi tühi hülss andis esimese vihje mingistki paugutamisest.
Onni asukoht sai lõpuks tuvastatud tihedalt detektorisignaale andnud piirkonnana turbaaukude naabruses. Leiumaterjalist väärivad ära märkimist viisnurgaga mundrinööbid, pannal, viil, õhukeseseinalise vasktoru jupid ja suuremat sorti klaasist pudeli või muu säilitusanuma killud. Ka sisaldas pinnas söetükikesi ja põlenud kive avatavalt koldeasemelt või ahjust. Kõiki signaali andnud esemeid välja ei kaevanud. Jätsime need tulevase põhjalikuma uurimistöö tarbeks omale kohale. Foto sai küll sündmuspaigast tehtud kuid mingit olulist eluaseme märki maapinnal tuvastada pole võimalik.

Läheb putukajahiks!!

Tänavuse aasta orhidee - kärbesõis - on üks omapärasema õiega taim meie flooras. Ega seda just igapäev ei kohta. Tuleb teised siis ükshaaval kokku lugeda. Paljukest neid veel järel ongi ja järjest vähemaks jääb. Kahjuks.