Veel vesiroosidest, muustki huvipakkuvast

Vesiroosid turbavälja kraavis. Kuna tegemist ei ole loodusliku elupaigaga võtsin jultumuse mõned välja kaevata ja kodu juurde jõkke siirdada. Ei tea, kas lähevad kasvama??

Augustikuu viimasel päeval käisin Nõrava küla taga oma pohlametsa saagiolusid ( null!!) üle vaatamas ja tegin möödaminnes tiiru kolhoosiaegses turbamulla karjääris. See songitud ala, kus kuivenduskraavid sees ja kuni pool meetrit pinnast ära kooritud, on mitmeski mõttes huvitav koht. Esiteks on siin võimalik jälgida loodusliku taimkatte taastumise protsessi ja teiseks lisandub rohket ainet mõtisklusteks ja ... vastuseta küsimusi. Viimastega jätkangi.
Veidike taustast. Turbamulla karjäär haarab enda alla kunagise Tuhala jõe looke ( vanadel kaartidel täiesti olemas, tänapäeval säng osaliselt jälgitav) . Kusagil 20-ndail aastail tegeles siin kuivendustöödega Nõrava Veeühisus. Sellest ajast pärineb suurem osa siinsest sooheinamaast. Jällegi vanu kaarte appi võttes saame teada, et juba tsaariajal on siinne jõe looge otseks lõigatud. Samal ajal kaevati ilmselt ka Leva järvest lähtuv kraav.

Vee-eluviisiga tigude kojad turbas. Kindel kunagise vabavee ala tunnus.

Veetaseme alanemine ja mättakihi maha koorimine on intensiivistanud turba mineraliseerumist paljastades ühtlasi jälgi jõe ja selle mõjuala kaugemast ajaloost. Esimene vastuseta küsimus puudutab paljastunud maakive. Kuni kive oli näha vaid üksikud arvasin, et need markeerivad kunagisi küünide asukohti. Aja möödudes aga kivide hulk suurenes. Üllataval kombel on need seotud jõesängi asukohaga. Esimene mõte - mullakiht on eemaldatud peaaegu mineraalpinnaseni ja kivid paiknevad seal, kuhu nad jääajast maha jäid. Lihtne katse teritatud otsaga teiba abil lükkas selle versiooni otsustavalt ümber. Kividel puudub kontakt mineraalse alusega. Järelikult on need siia kandunud ajal, mil turbakiht juba eksisteeris. Milline jõud kive liigutab? Kas inimene? Aga milleks vedada kivid sohu ja need siia kaootiliselt laiali pilduda (enamus siinsetest rahnudest on seda mõõtu, et inimese ja veolooma ramm hea tahtmise korral peale hakkaks). Teine variant: Suurvesi kergitas jõe jääd, kangutas jäässe külmunud kivid kusagil mujal mineraalpinnasest lahti ja kandis praegusesse asukuhta kunagisel lammil. Ülesvoolu minnes puutub jõgi mineraalmaaga kokku alles nelja kilomeetrise matka järel, peaaegu Mahtra küla lähistel. Seega üsna pikk teekond neil kividel tulla. Muidugi jääb võimalus, et kivid rändasid jääga koos etapikaupa. Ühel aastal niipalju ja teisel jällegi naapalju maad allavoolu. Aega neil ju oli. Kivid kunagises jõesängis. Tõelised rändkivid.
Teine teema puudutab botaanikat. Paaris vana jõesängiga ristuvas kraavis kasvab massiliselt vesiroosi. Ometi on selle taime lähimad kasvukohad Leva järves ja jällegi Mahtra all. Ajalises mõttes värskete kraavidega mõlemal populatsioonil otsekontakt seemneid edasi kandva voolava vee kaudu puudub. Kustkohast siis sai siia tuhandeid erinevas vanuseastmes vesiroosi taimi? Ainus mõistlik järeldus: Seemned ladestusid põhjamudasse jõe eksisteerimise perioodil ja ootasid uinuvas olekus idanemiskõlbulike tingimuste taastumist.
Küsimus tuleb peaaegu paleobotaanikute töövaldkonnast. Kui kaua võivad vesiroosi seemned idanemisvõimelistena püsida?
Ootan kommentaare.

Varasügis Paraspõllus!?

Mul polnud tegelikult plaanis tänavu Paraspõlusse jalga tõsta, kuid asjaolud kujunesid selliseks, et paar loodushuvilistele inimestele korraldatud matka läbi tuli viia. Esimesest oli tagapool põgusalt juttu, teisest teen lühikokkuvõtte siin. Läbirääkimiste käigus selgus, et tegemist on enamalt jaolt kangete matkasellidega, kellele muu hulgas ka mäed võõrad ei ole. Noh, eks ma siis valisin ka marsruudi vastavalt kraadi kangemast kategooriast. Teekond läbis kaitseala selliseid lõike, kuhu ma ise ka parema meelega ei kipu, sest kogu tähelepanu keskendub püstise asendi säilitamisele nii, et ümbrusele ainult seisatades on võimalik pilku heita. Pinnas oli vesine, kuid mitte vee all, nagu see normaalsel suvel olema peaks. Põud on oma jälje jätnud ka taimkattele. Mis juhtub veetaimega kui see kuivale jääb? Ära närtsib, sindrinahk. Suurem osa soost nägigi üsna kahvatu ja närtsinud välja. Orhideeõisikute värvilaike ka polnud. Et üldse midagi pildimasinasse saada tegin vanade turbamulla kraavide kaldal mõned klõpsud. Vesiroosid on ainsad, kes veel seda aega mäletavad kui siin allikaterohke järv lainetas. Seetõttu on need tähendusega taimed ja nende tähtsus antud kontekstis ületab tublisti nende looduskaitselise väärtuse.

Et kas just varasügis, aga hilissuvi küll.

Sai suveuinakust ärgatud

Vaatamata sellele, et mul on veel tohutus koguses välitöid teha, võtsin leitsaku ajaks puhkust, sest töötingimused muutusid talumatuiks. Need, kes suvesüdames vähegi soos-rabas on ringi liikunud, olgu siis töö või ajaviitega seotult, peaksid teadma, et alates õhutemperatuurist 25+ muutub sealne keskkond põrgu eeskojale sarnaseks. Mitte ainult lõõskava päikese, liikumatu lämbe õhu ja erinevaist taimedest immitsevate eeterlike õlide aroomi , vaid pigem meeletu vampiiripilve tõttu. Olid, jah, ajad kui Läänemaal Kesu rabas analoogsetes oludes parmunottimise rekordit püstitasin. Paraku on möödunud kümmekond aastat ajamerre voolates tervisele oma jälje uuristanud ja ekstreemsetesse oludesse kippumisele piiri seadnud. Täna julgesin lõpuks jälle kodusesse sookeskkonda naasta. Jäljed sellest käigust jäid reaalselt parmudest puretud isiklikule ihule, lisaks ka virtuaaluniversumisse paari hetke jäädvustuse kujul.

Kuninga kuuskjalg on üks nendest võluvatest taimedest, keda ma enda jaoks soohaldjaks olen ristinud. Põhjus? Üks üsna ammune kohtumine talitee sihil, kui uduse maastiku üldisesse hallusesse järsku kollakas värvlaik ilmus. Tundus, nagu oleks üks taim kogu ümbritseva valguse endasse kokku imenud. Elamus on veel tänagi meenutamist väärt. Muide, siis ei olnud kuninga kuuskjalg veel II kategooria kaitsealune liik. Samast madalsoost Särge küla lõunaosast veel üks hariliku käoraamatu pilt. Tegelikult käisin seal valgeõielist vööthuul sõrmkäppa vaatamas. Tunnistan pattu, hiljaks olin jäänud. Valdav enamus orhideedest on ära õitsenud ja pruunikaks tõmbunud õiekattelehtede põhjal polnud enam esialgset värvi võimalik tuvastada. Kaks hilinejat siiski leidsin, kahjuks mitte just fotogeenilises olekus. Lohutuseks siis alltoodud käoraamat koos mu alatise matkakaaslasega.

Aga neilt fotodelt on midagi puudu. Pole nagu õiget meeleolu, või kuidas? Parmude lakkamatu laul on puudu. Mõelge juurde.

Paraspõllu

Viisin Vaida loodushuvilistele ühe orhideematka läbi. Polnud sel aastal veel jalaga Paraspõllusse saanud, seega tegin varahommikul pisut luuret. Esimene üllatus oli ainulehine sookäpp uues kasvukohas. Kuna tavaliselt "sööb" ümbritsv roheuls selle taime fotol peaaegu olematuks, siis olin varmas pildimasinat klõpsima. Üritasin soo-neiuvaiba õiest makrofotot teha, aga välja kukkus nagu alati.

See sinine lill siin pole mitte ussikeel ega isegi mitte lupiin vaid harilik käoraamat. Selline väär värvilahendus ei olnud taotlus, vaid tekkis varjust valgusesse pildistamisel. Nõrganärvilistel ei soovita vaadata.

Aasta orhideest

Kinnitust leidis kurb tõsiasi - Harjumaa pinnal tänavu ainsatki punast tolmpead ei õitse. Seetõttu tuli minna naabrite juurde. Raplamaal Vardis oli paar ammu teada-tuntud kasvukohta. Kohe esimene oli täistabamus. Tervelt kuus tugevat täies õieilus taime. Teises kahjuks ei ühtegi. Orhideeklubi kolleeg Rainar Kurbel punase tolmpea käekäiku jälgimas.

Selline ta on, see Vardi looduskaiseala loomets - aasta orhidee kodumets. Minu lemmikmets ja põhjendatult. Igal hetkel tuleb üllatusleidudeks valmis olla.

Ka minul oli õnn üks veel avanemata õitega taim leida.

Teine loopealsete väärtuslik orhidee - tumepunane neiuvaip Tammikus Mõisa Nõmmes. Muide, Ka Loigu kasvukohas puhkeb tänavu vähemalt üks taim. Punane tolmpea, nagu arvata võis, võttis aasta puhkust. Me ei tea nende liikide ökoloogilisest käitumisest ikka veel peaaegu mitte midagi.

Värskendame tutvust

See foto on tehtud Tammikus Mõisa Nõmmes 25. juunil. Jäädvustatud kuldking oli tõeline viimane mohikaanlane. Lähemas ja kaugemas ümbruses olid teised kõik juba ära õitsenud. Tegelikult käisin hoopiski punast tolmpead otsimas, see aga nüüd peale mullust "rikkalikku" õitsemist ennast ilmselt niipea maapinnale ei aja. Ah jaa! Samast leidsin paar kärbesõit. See oli üsnagi seletamatu nähtus, sest teatakse nimetatut ikka kui soos kasvavat orhideed ja sealtsamusest teda ka otsitakse. Tõsi, on erandeid. Soohiilakas Mahtras. On järjekordne seireaasta ja nii olingi juba hommikul kella 07 ajal sooservas, et ennast kärbestest ja parmudest säästa. Tapvalt räige päikesvalgus ei tee foto kvaliteedile sugugi head. Paraku näikse hiilakal olevat tänavu vilets õitsemise aasta ja ma pole kindel, kas seda liiki veel tänavu kusagil trehvan. Paraspõllus näiteks. Nii sai üks läbi häda foto tehud.

Soo neiuvaibal on õitsemiseni veel nädalapäevad aega. Hetkesituatsiooni fikseerimiseks on see pilt hea küllalt.

Kärbesõis soos silmade kõrgusel. Ise olin mättal maoli.

Sumpame soodes II

Pikalehine huulhein on oma ümaralehisest sugulasest märksa atraktiivsem. Liiati kohtasin teda tänavu esmakordselt. Seal Kuimetsa ja Kadja vahel ulatuslikus soode kompleksis oli muudki tähelepanu väärivat. Taamal paistev kõrgem metsatukk peaks olema Hirmumägi. Päevasel ajal suht ohutu koht taliteel, kuid öösiti pidid seal toimetama "rahva! hirmutajad". Vähemalt on rahvapärimus seda väitnud.

Talitee Kuimetsa ja Kadja vahel. Algelisemate vahenditega läbitav ka tänapäeval. Teatavas punktis ületab Hirmumäe.

Kui on orhideede aeg, siis tuleb pildistada neid. Kui tuleb mõni teine aeg, eks siis pildistame muud. Sellele fotole jäi ka "muu".

See soolaigukene mulle meeldis. Seisis teine suurtest rabamassiividest eraldi metsa keskel. Kedagi ta ei seganud ja keegi ei seganud teda ta täiuslikus individuaalsuses. Igatahes võiks ta sellisena ka tuleviku tarvis säilida.