Nagu räägivad pojad paremad ja kinnitavad kroonikad vanemad oli praeguse Tammiku mõisa asemel olnud keskajal ühe kohaliku vanema talu, mis alamsaksa keelepiirkonnast pärit orduametnike hullusti väänatud eesti keelest kirja panduna nägi välja Kyrewenrijke. Sel vanemal oli ka omajagu vasalle kohaliku rahva hulgast. Neil polnud küll mõisaid, kuid sutsu suuremat sorti talukohad ikka. Meie päevini on juba mainitud kroonikate vahendusel jõudnud ka nende talude nimed kujul, mille üht näidet ma juba kasutasin. Et samas voolusängis mugavalt edasi seilata, jätkan vanas vaimus. Niisiis olid vasallise talude nimed Leydenall, Unnomegki. Sepa eluase mis vägeva vanema venna valduses oli kandis aga nime Kyrewendarra. Talude pererahvale lisaks elas siin, olgu siis vanema mõisakoha või vasallide maade servaalal ka trobikond saunikuid ja maata mehi. Ühel kenal päeval tuli vanem mõttele ka vaesemale rahvale üks kehvem põllulapp hingemaaks jaotada. Ta ratsutas kohaliku maaisanda, suursuguse von Toddewini juurde ning naasis sealt lubakiri taskus. Et juba pikemat aega oli õnnis rahuaeg kestnud, siis olid sakste ja kohaliku rahva omavahelised suhted paika loksunud ning vähemalt seni kui vakusepäevadel viljavoorid ning loomakarjad maaisanda lossi poole liikusid polnud mõttekas sisse harjunud korda muuta. See millega mingi "untermensch" oma talus tegeles ei läinud maaisandale üldiselt korda. Vähemalt seni kui aadelkonna ja katoliku preestrite poolt ette seatud reeglitest viisipäraselt kinni peeti.
Seesinane rahuaeg andis vanemale tema ettevõtmises nii palju kindlust et ta otsustas oma vaese rahva pooleterameesteks ülendada. Peitnud maaisanda kõikvõimsa vahapitseriga kinnitatud pärgamendilehe härjanahast keeratud ja vaskneetidega kaunistatud vutlarisse kus, muide, veel mitu sarnast ürikut pelgupaika pidasid, lõi ta plõksuga riivi kinni ja laskis noorema poja sepast venna järele saata. Ühtlasi laskis saunikutele sõna viia, et nimetatud vägi uudise teada saamiseks vanema õue koguneks.
Unustasin mainida, et sepp pidi kivi raiumise riistad seltsi võtma et üks iselaadi toiming ära teha. Nimelt oli vanem juba varasemal ajal põllulapi risti-põiki läbi käinud ning kasetohulapakale tinapulgaga maade jaotuse skeemi joonistanud. Nüüd tuli sepameistril seesinane kritseldus nabani ulatuva maakivi tasasema külje peale sisse raiuda. Edasi järgnes protseduur mida tänapäeval veel jahimehed liha jagamisel kasutavad. Keegi osutab kepiga vastavale tükile ja teine nimetab tüki saaja nime. Või eksin ma? Eks võis ju see valimine ka mingil teisel viisil käia. Õnnelike juhuste läbi on aga vähemasti skeem meie päevini jõudnud et nüüd mõttelennule rammusat toitu anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar